Kõigi pühade pühapäeval

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Õigeusu Kiriku liturgilises kalendris on esimene kolmainupüha järgne pühapäev pühendatud kõigi pühade mälestusele. See on igati mõistetav, sest pühadus on ju sõna tõsises mõttes Püha Vaimu töö.

Uue Testamendi järgi on pühadus märksa enam kui lihtsalt erakordne olemise viis , mis samastub eriliste askeetlike saavutustega; pühadus on eelkõige Püha Vaimu toimel Jumalaga üheks saanud hinge seisund. Pühadus on seega kristlase normaalne olek olukorras, kus  patt teda Jumalast ei lahuta. „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees“, loeme tänasest evangeeliumist, „ teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas“ (Mt 10,32).  Jeesus, paludes meil tunnistada Teda inimeste ees, seab äärmiselt olulise tingimuse. Et me igal päeval, igal hetkel väljendaksime oma ühtekuuluvust Jumalaga.

See ühendus lihaks saanud Sõnaga, kelleks on Jeesus, ei ole mingi  isikliku või eraviisilise tegevuse tulemus. See on katkematu teelolek, inimese pidev püüdlus Jumala poole. See on inimese usu pitser Isa headusesse, kes on taevas.

Usk taevase Isa headusesse ei kuulu tunnete valdkonda. Selleks tuleb tahta lasta Pühal Vaimul valitseda  kõige selle üle, mis seondub meie maise eluga: meie viletsuse, katsumuste, pattude üle ja eelkõige meie tahte, südame sügavuse üle. Usaldada kõik Püha Vaimu hooleks tähendab esmalt loobumist sellest, mis meis on väärastunut, mis ei lase kolmainu armastusel meie olemises ja käitumises vabalt voolata. Me peame oma minast lahti ütlema, ta ära tõukama, temaga mitte arvestama, ja alles siis, nagu ütleb püha Paulus, „ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus“ (Gal. 2,20) Lõppkokkuvõttes tuleb karta ainult üht: seda, et meid rebitakse lahti Kristusest, et meid rebitakse lahti igavesest elust Jumalas.

Aga mis tähendab siis saada pühakuks? See tähendab lihtsalt armastada …  armastada kõiges nagu meie Jumal meid armastab. Ja seda mitte Teda eemalt jäljendades,  Ta on meie sees! Meie Jumal elab meis.  Ristimise läbi saavad meist uued inimesed. Üks kord ja lõplikult oleme me Pühasse Vaimusse kastetud, Temasse ristitud ja tema elu pulbitseb meie sees. Püha Vaim on allikas: see voolab meie südametes.

„Kes isa või ema armastab enam kui mind,“ loeme veel tänasest evangeeliumist, „ see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt (Mt. 10,37). Matteus annab meile siinkohal hinnalise võtme mõistmaks, mida see ülim armastus Jumala vastu tähendab.  Ta ei räägi meile tundest, vaid vabatahtlikust ja lõplikust valikust just nagu ütleks Jeesus meile: „Anna mulle kõiges eesõigus, sea mind kõige tähtsamaks. Kui sa tõesti tahad mind armastada, siis ma nõuan sinult kõike ja annan sulle kõik“.

Seega küsimus pole kahe armastuse vahel valimises: „Jeesus või minu naine, Jeesus või minu mees“. On ainult üks armastus, on ainult üks viis, kuidas tõeliselt armastada. Ainult siis, kui siseneme sellesse tõelise armastuse maailma, kohtame Jeesust, isegi Teda tundmata. Ongi kogu  mure, aga see-eest missugune! Kes panustab täielikult Jeesusele, võidab armastuse ja kõik maailma armastused. Ainult „Jeesuses“, Jeesust armastades võime me tõesti kellelegi öelda: „Ma armastan sind“.

Kui me saavutame sellise armastuse taseme, kui siseneme sellesse esmasesse, esmatähtsasse, kõikehaaravasse armastusse, ühesõnaga kui me astume Armastusse, milleks on Jeesus, siis saab võimalikuks armastada ka oma ligimest nii, nagu teda päriselt peab armastama: isetult, omakasupüüdmatult, kadeduseta, väsimatult, alatati valmis andestama.

Selline on meie igapäevane pühadusekatsumus: lihtsalt armastada armastuse enesega, kelleks on Püha Vaim, mis on välja valatud meie südametesse; täiesti tingimusetus armastuses Jeesuse vastu, mis täidab meid külluslikult!

Armsad vennad ja õed,

Palugem Pühalt Vaimult, olles osaduses kõikide nende arvutute pühakutega, kes meie eel on käinud, halastamatult tõelist, rõõmsalt vaest südant, mis usaldab kõik Jumala, meie Isa, headuse hooleks, ja palugem, et Tema õpetaks meid armastama, see tähendab palvetama ja iseennast kinkides oma armastust kinkima. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2013