Avaleht/Uncategorized/Restaureeritud Jumalasünnitaja ikoon
Restaureeritud Jumalasünnitaja ikoon
Viimati muudetud: 13.09.2013
4. märtsil 2012 õnnistati EAÕK Kuressaare püha Nikolai kirikus restaureeritud Jumalasünnitaja ikoon.
Kiriku halvast sisekliimast ja koidest tugevalt kahjustatud ikoon mõõtudega 73×108 cm viidi Tallinna restaureerimisele eelmise aasta ülestõusmispühade ajal. Kuna tema kahjustused olid niivõrd suured, aga ikoon on nii vaimselt kui kunstiväärtuslikult hindamatu, otsustas selleks kokku kutsutud Muinsuskaitseameti komisjon ette võtta Eestis esmakordselt haruldase ja mahuka eksperimendi-ikooni vana maalitud pinna (krundi- ja värvikihi) siirdamise uuele tammepuust alusele. See erakordselt riskantne ja ainulaadne töö kestis ligi pool aastat ja nüüd on Kuressaare Jumalaema ikoon oma täies hiilguses üleval austamiseks püha Nikolai kirikus. Töö teostajaks oli kunstnik-restauraator Malle-Reet Heidelberg, keda aitas puidurestauraator Tiit Villemsoo. Ikooni taastamist rahastas Muinsuskaitseamet. Eriline tänu siinkohal veel kirikuvanem Arvi Liivale, abis olid Ermolai Rodionov ja Tiit Aavik.
Ikonograafia määratleb seda liiki Jumalaema kuju nimetusega „odigitria”(Hodegetria, kreeka keeles „Teenäitaja“), kus Neitsi Maria näitab näitab käega Kristuse poole, kes istub tema südame kohal. See ikoon on iidse Blaherna Jumalaema pühakuju jäljend, mille maalis esimesel sajandil apostel ja evangelist Luuka. Ikoonide austamine kuulub lahutamatult õigeusu juurde, dogmaatiliselt määratleti see lõplikult 7. kirikukogul Nikaias 787.a., mille otsuses märgitakse, et ikoonidele tuleb anda suud ja samasugust austust nagu ristile. Siin tuleb aga vahet teha ikooni austamise ja Jumala teenimise (austamise) vahel. Õpetuse kohaselt on austamine suunatud ikoonil kujutatule ning järelikult pole sellel mingit pistmist ebajumala kummardamisega. „Austus, mida osutatakse pühakujule, läheb edasi sellel kujutatud algkujule (arhetüübile)”.
Kuressaare Jumalaema ikoon on maalitud 1847.a. St.Peterburgi kaupmehe ja vabrikandi Ivan Andrejevitš Tšurilovi poolt (ilmselt siiski tema toel) ja annetatud 1849.a. Kuressaare (Arensburgi) püha Nikolai kirikule. Kas oli see õnnestunud äritehingu, haigusest paranemise või pere suurenemise puhul tehtud annetus või lihtsalt heategevus ühe saare pühakoja heaks, on teada vaid Jumalale.
Isa Andreas