Seitsme kirikukogu pärand

Õigeusuliste põhilised veendumused:

– Jumal sai Inimeseks, et inimene saaks temas Jumalaks.

– Kolmainu salasusele vastab inimese kutsumuse salasus.

– Inimese süda püüdleb ühinemisele Jumalaga.

Nikea-Konstantinoopoli usutunnistus

„Me säilitame puhtana Issanda õpetust ja jääme truuks usule, mille ta on meile andnud, hoiame seda puhtana igasugusest määrdumisest ja kidumisest, nagu kuninglikku hüüt ja kallihinnalist mälestust, lisamata midagi ja võtmata midagi ära.” See 1718. aastal koostatud patriarhide kiri võtab kokku selle, mis iseloomustab hästi õigeusu Kirikut, nimelt tema muutumatust õige usu kuulutamises ja kinnitamises, meelekindlust jääda minevikule truuks, elavat järjepidevust vanaaja Kirikutega ja kohust seda suurt pärandit puutumatuna tulevastele põlvedele edasi anda. Sõna „õigeusk” tuleb kreekakeelsest sõnast orthodoxia, mis koosneb kahest sõnast, orthos, mis tähendab sirget või õiget, ja doxa, mis tähendab arvamust, otsustust, austust ja ülistust. Kreeka kirikuisad kasutasid „õigeusu” sõna Kiriku kohta, nad tahtsid selle mõistega ilmutada austust Tões. Sõna „ortodoksia” tähendab seega õiget usku ja õiget austust (ehk teenimist). Sellepärast ongi õigeusulised veendunud, et nende Kirik hoiab alles õiget usku, mis ülistab Jumalat nii nagu peab, ja peavad seda Kristuse Kirikuks maa peal. Sellepärast määratlebki õigeusk end ka tõelise katoolse Kirikuna, kuigi ta ei kuulu rooma-katoliku Kirikusse; ja kuigi teda nimetatakse idakirikuks, ei saa ta piirduda ainult idamaadega. Õigeusu Kirik peab olema üleüldine Kirik, mitte eksootiline ega idamaine, vaid lihtsalt kristlik. Sõna „katoolne” tuleb kreekakeelsest sõnast kat’olon ehk „terviku järgi”, „tervikuna”. Kui ta liikmed on õigeusulised, siis nimetatakse Kirikut katoliiklikuks, sest ta samastub kogu Kristuse Ihuga.

Kõikide üleilmsete kirikukogude kõige kuulsam usutunnistus on Nikea (325) ja Konstantinoopoli (381) kreedo, mille autoriteetsust kinnitati VI kirikukogul (680) kõige täiuslikuma „usureeglina”. Seda loetakse igal armulauaga jumalateenistusel ning ka igal kesköö- ja pärastõhtuteenistusel ning sellega tunnistatakse pühalikult kristlikke dogmasid, millel on Piibli järgi muutumatu ja püsiv autoriteet üleilmsete kirikukogude õpetuslike määratlustena.

NIKEA-KONSTANTINOOPOLI USUTUNNISTUS

Mina usun ainu Jumala, Isa, kõigeülalpidaja, taeva ning maa ja kõige nähtava ja nähtamatu Looja sisse.

Ja ainu Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala ainusündinud Poja sisse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu. Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast sündinud, mitte loodud, Isaga üheloomuline ja kelle läbi kõik loodud on.

Kes meie, inimeste, ja meie lunastamise pärast on maha tulnud taevast, lihasse saanud Püha Vaimu ja Neitsi Maarja läbi ja inimeseks saanud.

Kes meie pärast on risti löödud Pontiuse Pilatuse ajal ja kannatanud ning maha maetud ja üles tõusnud kolmandal päeval kirjade järele.

Ja kes on üles läinud taeva ja istub Isa paremal käel.

Ja kes jälle tuleb auga kohut mõistma elavate ja surnute üle ja kelle riigil ei saa lõppu olema.

Ja Püha Vaimu, Issanda, Elulooja sisse, kes Isast välja läheb, keda ühtlasi Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse ja kes prohvetite läbi rääkinud on.

Üheainsa püha kogumaapealse ja apostliku Koguduse sisse.

Ma tunnistan ühte ristimist pattude andeksandmiseks.

Loodan surnute ülestõusmist.

Ja tuleva aja elu. Aamen.

Meie usutunnistusel on justkui kaks aspekti: ühest küljest on ta nii-öelda staatiline või õigemini öeldes pärandatud, edasiantud, meie usukindluse kalju, ning teisest küljest dünaamiline, ristimisvees surnud ja ülestõusnud inimaru ülistuslaul, mis lakkamatult kõlab Kolmainu ülistuseks. Kiriku sümbolina on Nikea-Konstantinoopoli usutunnistus armulauaga jumalateenistuse lahutamatu osa: niimoodi tähendab see, et Jumala täielik eneseandmine armulaual võib teostuda ainult koos inimese täieliku andumisega armulaual, ehtsas tähenduses armuteona, ning et meie armulaud ja halastus peab tähendama isiklikku kaasahaaratust, mis nõuab meie teadlikku heakskiitu jumalasõnale, kui me tahame, et usutunnistus saaks ukseks ellu.

Seitse üleilmset kirikukogu ja õigeusu õpetuslikud deklaratsioonid pärast 787. aastat

Üleilmsed kirikukogud

•           Nikea (325)

•           Konstantinoopol (381)

•           Efesus (431)

•           Halkedon (451)

•           Konstantinoopol (553)

•           Konstantinoopol (680)

•           Nikea (787)

Põhilised õpetuslikud kuulutused pärast kirikukogusid

•           Püha Fotiuse entsüklika (867)

•           Miikael Kerulariuse esimene kiri Antiookia Peetrusele (1054)

•           Konstantinoopoli kirikukogude otsused hesühastide tüli asjus (1341 ja 1351)

•           Efesuse püha Markuse entsüklika (1440-1441)

•           Gennadiuse, Konstantinoopoli patriarhi usutunnistus (1455-1456)

•           Jeremiase vastused luterlastele (1573–1581)

•           Metrofanes Kritopulose usutunnistus (1625)

•           Peeter Mogila õigeusu usutunnistus redigeeritud kujul (ratifitseeritud Iaşi kirikukogul 1642)

•           Dositeuse usutunnistus (ratifitseeritud Jeruusalemma kirikukogul 1672)

•           Õigeusu patriarhide vastused nonjuroritele  (1718–1723)

•           Õigeusu patriarhide vastus paavst Pius IX-le (1848)

•           Konstantinoopoli sinodi vastus paavst Leo XIII-le (1895)

Õigeusu Kirik pole enam sajandeid kirikukogu kokku kutsunud, millel oleks formaalselt üleilmse kirikukogu staatus; see aga pole seganud elamast kollegiaalselt ja levitamast Tõe Sõna. Me näeme seega, et õigeusus pole kõige kõrgemaks autoriteediks mingi üksik organisatsioon, vaid just nimelt Kirik kogu oma tähenduses ja täiuses, olles sügavalt ühendatud ülestõusnud Kristuses Püha Vaimu jõul ja väel. Otsida kristliku Tõe kriteeriumit väljaspool Tõde, puhtkanoonilistest vormelitest, tähendaks jätta Tõde ilma tema sisemisest ilmsusest. Sest tõel pole teist kriteeriumit kui Tõde ise. See Tõde on aga Püha Kolmainu ilmutus ja just see annab Kirikule katoolsuse: ühtsuse ja mitmekesisuse väljendamatu samasuse, jäljendades sellega Isa, Poega ja Püha Vaimu ehk üheolemuslikku ja jagamatut Kolmainut.

Mõtteainet usutunnistuse lausumise kohta

Me võime Kirikut määratleda üldiselt kui „Jumala elu inimestes”, nagu on väga hästi öelnud Aleksei Homjakov . Tolles elus me tunnetame Jumalat kui kolme Isiku osadust ja just sellepärast ilmneb õigeusu Kirik, Püha Kolmainu Kirik eeskätt kui euharistlik, agape’line kogukond, kus elu Kristuses väljendub tegelikus teenimise ja vennalikkuse kogemuses ning kus valitsevaks vaimsuseks on märterlikkus, mis on müstiline seisund, kus Ristilööduga samastuv inimene kogeb sõnulseletamatut muundumist ja ülestõusmise täielikkust. Armulaualisus tagabki õigeusu kestmise, muutes inimeste südame talle nii vastuvõtlikuks: siin on kokku põimunud märtrite punane lõng ja kirgastatute kuldne lõng.

Jätkates lihakssaamist, millega Kristus kui Jumal-Inimene saab Kristuseks kui Jumal-Inimsuseks, on Kirik saanud üheksainsaks Ihuks. „Kui keegi vaatab Kirikut,” ütleb püha Gregorius Nüssast, „siis vaatab ta tegelikult Kristust, sest kristlased on üks Kristuses, Kristust ilmutav vendade ühtsus, nähtav ja ilmsiks saanud Kristus.” Kes aga räägib Ihu jumal-inimlikust ühtsusest, postuleerib sellega ka pneumatoloogia (ehk õpetuse Pühast Vaimust), kuna Kristuse salasuses on inimesed üksteise liikmed, veel enam, üheolemuslikud Vaimu hinguse ja leekide all, kusjuures me saame Vaimu andide kaudu osadusest teadlikuks. Osaduse kaudu ilmutab Jumal end kiriklikule inimesele, katholikos-inimesele, kes teostab armulaual oma euharistilist üheolemuslikkust teiste inimeste ja kogu maailmakõiksusega. Teisisõnu, Vaimu pühakstegev mõju eelneb igasugusele teole, mille läbi vaimne kehastub, saab nähtavaks Kristust ilmutava ihuna.

Kui nüüd armulaud ilmutab meie astumist jumal-inimsusse – ehk võiks lisada, sellesse suurde rõõmu, milles Kristuse ihu põleb Vaimu vägedes ja milles me astume Isa juurde Pojas ja Vaimu kaudu –, siis ei maksa teisipidi silmist lasta, et Jumal oma vahekordades selle maailmaga ilmutab ennast ja räägib ainult oma kujutisele ehk ikoonile: kogudus-Kirikule, mida ühendab vastastikune armastus.

Nelipühi and on seega paasasalasuse vajalik viimane faas. Just Püha Vaim valmistab ette Kristuse tulekut, kuulutab, ilmutab ja kehastab teda ning toob ta kirikukogukonda kohale, kuid tuleb ka rõhutada, et teisipidise liikumisega palub Kristus nelipühist alates Isa saata Püha Vaimu; Issand saadab Püha Vaimu Isa käest. Kristus saab niimoodi omakorda Vaimu jagajaks ja see jagamine muutub põliseks Kiriku elus salasuste (sakramentide) kaudu pidevas ja kestvas nelipühis.

Nelipühi seab sisse uue korra, kus valitseb Püha Vaim, kelles on sakramentaalselt ja „vaimulikult” kohal Kristus, kes ihulikult on üles läinud Isa paremale käele. Just sellepärast tähendab armumajapidamises ja Kiriku ajas Püha Vaimu kohalolu maailmas pidevat küpsemist, ettevalmistust, kasvatust, katehheesi, Kristuse palge lakkamatut sünnitamist, ülesläinud Issanda kohalolu sakramentaalset esindamist. Kui teoloogias tahetakse seletada Püha Vaimu majapidamist, mis tahab põlistada inimkonnas jumalikustamisprotsessi, mida Kristus ilmutas ja algatas omaenda ihus, seletatakse seda Kiriku korra, tema salasuste, sümboolika ja vaimsuse järgi.

Just sellepärast on õigeusu teoloogia eeskätt jumalateenistuse teoloogia, kus mõtlemine saab salasuses valgustust, kuna me saame Püha Vaimu väljavalamisega vaimlisteks (ehk pneumaatilisteks), kristuslikeks, sama jumaliku Vaimuga võituks, mille varal Jeesus surnuist üles tõusis ning mis tõstab surmast üles meie surelikud ihud. Seega te võite mõista, miks õigeusu kirikuõpetus on osaduslik ja miks tema tuumaks on armulaud. Õigeusul on selge nägemus sakramentaalse tegevuse ja Kiriku, armulaua ja Kiriku vahekorrast. Ta võtab siin üle kirikuisade arusaama, mille järgi armulaud on Kiriku ühtsust tagav sakrament, see tähendab, et Kirik teostub euharistias ehk et tänusalasusest osasaamine tähendabki osasaamist ühtsest Kirikust; kusjuures ühtsus pole kõlbeline, vaid ontoloogiline: kiriklik ühtsus ja usu täius on imperatiivid, nõudmised, mida ei saa isegi ajutiselt sulgudesse panna.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit