Inimene on liturgiline olend

Jumalaga on võimalik kooskõlas elada, sest inimene on olemuslikult liturgiline olend. Kui ta osaleb jumalikus elus, toimub tema osadus tohutu liturgilise teenistusena, mis haarab endasse kogu maailma. Kui ei oleks sellist laienemist kõigele loodule, ei saaks inimene armastusest konkreetselt osa saada põhilise liturgilise teo, st palve kaudu. Kuna me ühendame oma elu Jumala eluga, peavad meie armastuse piirid samuti laienema kogu loodule; kuna Jumala armastus ei tunne piire, peab ka meie armastus hõlmama endasse terviku.

Sõna „õigeusk”, mida me juba eespool vaatlesime, ei tähenda ainult õige usu „tunnistamist ja ellurakendamist”; see tähendab ka Jumala ülistamist kõige ehtsamal moel, tema tõelist kiitmist. Siin on lahutamatult seotud usu ja ülistamise kaks ilmet, Tõe kuulutamine ning seda kuulutav tegu ehk liturgia, eeskätt ja üle kõige armulaualiturgia, kuna „euharistia” on armutegu, tänamine.

Te näete, et me oleme väga kaugel kurvast askeesist, sunduse ja lihtsalt käskude askeesist. Kui askees ei puhke rõõmuks ja armastuseks, pole tal iseeneses mingit väärtust ja ta ei anna mingit kindlat tulemust. Elu ei saa ju ehitada eitusevundamendile. Kristuse õpetus on igas punktis eituse vastand.

Kurjus seisneb selles, et inimene on muutunud patu orjaks. Tema vabanemine ja ümbersünd toimuvad ainult jumaliku ja inimliku ühinemises. Kurjust vaadeldakse õigeusu pärimuses ehtsa hingehaigusena, mida saab ravida armu mõjul sakramentide kaudu, mis on elu Kristuses.

Kui Aadam ja Eeva maitsesid „keelatud vilja”, said nad osa kurjuse olemusest. Pärast risti ja ülestõusmist võtame vastu armulauda, mis on samuti söömisetegu, kuid mille kaudu me osaleme jumalikus elus. Nii et üks ja seesama tegu esimesel korral hävitas (nii oli see vana inimese Aadamaga) ning teisel korral juhatab meid tõelisse ellu, mis on uue inimese, vabastava Kristuse elu.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit