neljas paastunädal: palvest ja rahust

Palvest

Inimese peamine töö on palvetöö. Inimene on loodudki selleks, et ülistada Jumalat. See on tegevus, mis talle sobib, ja ka ainus, mis annab tunnistust inimese vaimulikust mõõtmest. See annab ka tunnistust tema erilisest kohast kogu loodu seas. Inimene loodi selleks, et ta teeniks Jumalat ja võtaks osa Tema pühadusest ning õndsusest. Jumala kujuna püüdleb inimene oma algkuju poole ja igatseb tõusta kõrgemale, Tema juurde. Palve ja ülistus soojendavad inimese südant ja ülendavad vaimu. Mida rohkem palvetad, seda enam vabaneb hing maistest kirgedest ja täitub taevaste hüvedega. Mida enam kaugened maistest naudingutest, seda rohkem saad osa taevastest andidest. Kogemused veenavad meid selles tões.
Jumalale on meelepärased need palved, mis tuuakse Tema ette sobival viisil, see tähendab, sügavalt tunnetades meie ebatäiuslikkust ja väärtusetust. Sellise tunde olemasolu eelduseks on lõplik lahtiütlemine kurjast ja enese allutamine Jumala käskudele. See nõuab alandumist ning lakkamatut vaimset tõõd.
Pange kõik oma lootus Jumala peale, sest ainult Tema võib teie eest hoolt kanda. Ärge peljake – Tema, kes näeb inimhinge salajastesse soppidesse, teab ka teie soove ja võib neid täita viisil, mida ise paremaks peab. Paluge Jumalat ja ärge kaotage julgust. Kuid ärge arvake, et kui teie soovid on pühad, on teil õigus nuriseda, kui need ei täitugi loodetud viisil. Jumal täidab teie palved viisil, millest teie ei tea.
Ainuüksi palved ja ülistused ei tee meid täiuslikumaks. Täiuslikuks võib meid muuta ainuüksi Jumal, kes tuleb elama meie sisse, kui me õigel viisil täidame Tema käske. Üks esimesi käske on see, et meie elu ei kulgeks mitte meie, vaid Jumala tahtmise järele. Ja et see toimuks täpselt nii nagu inglitel taevas. Siis võime meiegi õelda: Issand, ära tee nii, nagu mina seda soovin, aga nagu soovid seda Sina – Sinu tahtmine sündigu nii nagu taevas, nõnda ka maa peal!
Niisiis, ilma Kristuseta meie sees viivad ka palved ja ülistused meid vaenlaste võrkudesse.

Rahust

Rahu on püha and, mida jagatakse külluslikult neile, kes sõbrunevad Jumalaga ja täidavad Tema käske. Rahu on valgus, kuid see põgeneb pimeduse eest, milleks on patt. Patune inimene pole iialgi rahulik.
Võidelge patu vastu ja ärge kohkuge kirgede tormlemisest teie sees. Kui jääte lahingus võitjaks, saab sellest tormlemisest uue rõõmu ja rahu allikas. Kui aga võidetakse teid, sünnib hinges hirm ja värisemine. Kui aga jällegi pärast rasket võitlust jääb ainult hetkeks peale patt, ent te siiski ei anna alla, siis võidate kindlasti ja rahu tuleb tagasi. „Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust, ilma selleta ei saa ükski Issandat näha“ (Hb 12,14). Rahu ja pühitsus on kaks vajalikku eeldust selleks, et Jumalat näha. Rahu on aga omakorda alus, millele toetub pühitsus. Pühitsus ei jää pidama heitunud ja vihast täidetud südamesse. Kui viha leiab eluaseme meie südames, toob see kaasa vaenulikkuse ja vihkava suhtumise ligimesse. Sellepärast on hädavajalik oma vennaga kiiresti leppida, et mitte ilma jääda jumalikust armust, mis pühitseb meie südameid. See, kes teeb rahu iseendaga, elab rahus ja leppimises ka oma ligimeste ning Jumalaga. Selline inimene on täidetud pühitsusest, sest Jumal ise elab tema sees.