Jumalasünnitaja üldmälestus

Jumalasünnitaja üldmälestus (synaxis) 26. detsember.

Järgmisel päeval peale Kristuse sündimise püha peab Kirik Tema Ema Neitsi Maarja püha. Oma Poja kõrval, kes inimkonna päästmiseks koopas sündis, osutub Maarja uueks Eevaks, uuenenud inimsoo esimeseks ja ülevamaks esindajaks, kelle Jumal on sugupõlvede reast välja valinud ja ette valmistanud, et täide saata lihakssaamise suurt salasust.

Jumal arvas heaks ilmuda inimeste keskele arusaamist ületaval moel. Jumala ainusündinud Poeg, kes igavikus Isast sünnib, Temast siiski eraldumata, sigib Neitsi ihus Pühast Vaimust ilma inimese kaasmõjuta. Ta alandub vabatahtlikult Seaduse ettekirjutuste alla nii oma sündimise kui ka sirgumise osas, kuid teeb samas seaduse uueks. Jätmata maha oma jumalikku loomust ja lahkumata Isa sülest, võtab Ta endale inimloomuse ning saab Neitsi ainsaks pojaks, kududes oma ihu purpurmantli tema ihus.

Pojal on niisiis kaks sündimist, esimene on jumalik ja igavene, teine inimlik ja aega kuuluv – kuid Poeg on üks ja sama, inimeseks saanud Jumala Sõna. Maarjast sündis üks isik, jumalinimene, jumaliku loomuse poolest emata ja inimloomuse poolest isata. Jumaliku ja inimliku loomuse omadused on Temas nii tihedalt ühte põimunud, et need vahelduvad äraseletamatul viisil omavahel segunemata. Nii nagu raud annab tulle torgatuna tulele tugevuse, samas kui tule kuumus ja valgus kanduvad üle rauda, nõnda alistub ka jumalus Kristuses vabatahtlikult liha nõtrusele ja inimsus riietatakse Jumala auhiilgusega.

Nõnda võime siis meie kõigepühamat Valitsejat kiita Jumalasünnitajaks (Theotokos). Sõimes lebav lapsuke pole pelgalt inimene, kes ootab ettemääratud jumalikku armu, ega pelgalt Jumala äravalitud püha või prohvet ega isegi jumalakandja, vaid Ta on tõeline Logos, Püha Kolmainu teine isik. Ta on omaks võtnud inimloomuse, et võiks eneses uuendada ja taasluua inimsus ning parandada selles patu poolt tuhmistatud ja rikutud Jumala kuju.

Jumalaema on saanud aulisemaks kui keerubid, seeravid ja kõik taeva väehulgad, sest ta on teise Aadama vaimulik paradiis, Jumala tempel ning sild, mis ühendab maad taevaga. Ta on astmeiks, mida mööda Jumal tuleb alla maa peale ja inimene tõuseb üles taevasse. Mahutades endasse Kristuse, sai Maarja süli Jumala aujärjeks, tema emaihu taevaist avaramaks. Tema teene tõttu tõuseb inimene inglitest kõrgemale ja tema ihus võib särada Jumala aukirkus.

Sellise salasuse ees on inimese vaimul kõige parem usus ja vaikuses kummardada. Sest seal, kus Jumal tahab, võidetakse ära looduse seadused. Vaikivat Joosepit valgustas valgus, mis paistis koopa pimeduses. Tema kombel võime meiegi mõtiskleda oma vaimus kõigepühamast Jumalasünnitajast, kes läbinisti rahulikuna ja säravana lapse kõrval valvab, olles mähkinud Ta mähkmeisse ja sõime asetanud. Maarjas pole jälgegi sünnitusvaevadest ega väsimusest. Ta on neitsi nii hinge kui ihu poolest ning seepärast viljastus ta ilma naudinguta ja sünnitas ilma valuta. Ta on neitsi enne sünnitamist, neitsi sünnitades ja neitsi pärast Lunastaja sündimist. Nii annab ta naistele teada, milline rõõm on vabanemisel esimese ema Eeva saadud needusest (1Ms 3:16).

Samas avaneb kogu inimloomusele uus elulaad. Jumal valis neitsilikkuse, et sündida lihalikult siia maailma, ja nõnda tahab Ta ka ilmuda ja vaimulikult kasvada kõikide nende kristlaste südameis, kes järgivad Jumalaema neitsilikkuse eeskuju.

Teine jõulupüha on ilmselt kõige vanem Jumalasünnitaja püha. Selle algus jääb V sajandisse. Eile tõi kirik ühes inglite ja tarkadega kiitust inimeseks saanud Jumalale, täna võib aga austust anda eriti Tema emale. Samamoodi hakkas kirik ka paljude muude pühade puhul pidama sündmuste taustale jäävate isikute mälestust järgneval päeval. Näiteks päeval pärast Jumalaema sündimise püha (9. IX) peetakse tema vanemate Joakimi ja Anna mälestust; Kristuse templisse viimise püha (3. II) järel peetakse õiglase Siimeoni ja naisprohvet Hanna mälestuspäeva.

Püha perekonna põgenemine Egiptusse.

Tarkade külaskäigu järel ilmus pühale Joosepile ingel, kes teatas, et kuningas Heroodes kavatseb läkitada sinna kanti sõdureid last otsima ja teda tapma. Ingel ärgitas püha perekonda põgenema Egiptusse. Joosep kogus nende vähese varanatukese kokku ning tõstis Maarja ja lapse eesli selga. Ööpimeduses asusid nad pikale ja raskele teekonnale Egiptuse poole, mis oli tagakiusatud juutidele põline pelgupaik. Vahetevahel kandis Joosep Jeesust oma õlgadel.

Mitte mingisugune maine vägi poleks Lunastajat Tema jumalikkuses suutnud ähvardada, kuid olles omaks võtnud meie nõrga ja haavatava inimloomuse, jäi Tema ülim vägi varjatuks. Kristus ei teinud imesid enne, kui oli alustanud avalikku tegevust ning Johanneselt ristimise vastu võtnud. Nõnda põgenes siis taeva ja maa Looja, keda inglite väehulgad teenivad, ohu eest õrna imikuna oma ema süles. Ta kannatas teekonna palavust ja raskust, saades nõnda meile alandlikkuse ja loobumise eeskujuks. Ta oli tõeliselt inimeseks saanud, mitte mingisuguse silmapettena või näiliselt, nagu mõned eksiõpetajad on asja esitanud. Kohe oma maise elu algusest peale kannatas Kristus kõigi inimeste kombel nälga, janu, külma ja kõike muud, millest inimene sõltub, ning peale selle veel tagakiusamist ja pagulust. Nõnda võivad Tema järgijad õppida Tema enda eeskujul rahuliku ja rõõmsa meelega suhtuma kõikidesse katsumustesse, mis omakorda neid tabavad.

Sümboolses mõttes peetakse Egiptust, mis on mitmesuguse ebajumalakummardamise ning ebausu kodumaa, himude ja patu sümboliks ning vaaraod Kuradi võrdkujuks. Siiski valis Issand just Egiptuse selleks paigaks, kuhu Ta pagulasena läks. Ka sellega näitas Ta oma suurt armastust patuste vastu ning täielikku alandumist nende tasemele.

Püha perekond liikus Askeloni ja Gaza kaudu ning jätkas teekonda piki Vahemere rannikut, kuni saabus 1. juunil Egiptusemaale. Süüria Eefraimi sõnul „kandis noor tuvike igavest kotkast”. Maarja laulis oma lapsele kiituslaulusid: „Oh mu Poeg, kõige rikkam, oled tahtnud kasvada väikeses pesas. Oh helisev muusikariist, oled veel väikseke ega oska rääkida, las ma laulan sulle kandlega, mille keeled panevad keerubid värisema”.

Püha perekond ei läinud Aleksandriani välja, vaid pööras lõunasse ning jätkas liikumist piki Niiluse kallast Ülem-Egiptuse suunas. Räägitakse, et teekonna vältel tunnistas loodu oma Loojat, kes oli asunud inimese kujusse, ning ülistas Teda, keda kirgedest pimestatud inimloomus ei olnud võimeline nägema. Neid tuli saatma kari lõvisid, kes hullasid nende ümber kui talled ja mängisid eesli ning kaasas olnud kariloomaga. Nii täitus Jesaja prohvetlik kuulutus: „Hunt ja tall käivad koos karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis” (Js 65:25).

Enamus kirikuisasid rõhutab, et Jeesus oli tavaline laps, kes ei teinud imesid. Siiski on püha perekonna Egiptuse reisiga seostatud palju imelugusid. Ühe loo järgi käskis Jeesuslaps datlipalmil maani kummardada, et see oma vilja Jumalaemale annaks. Kui puu Jeesuse käsu peale taas püsti tõusis, puhkes selle juurte alt karastav, selgeveeline allikas. Nii kirjeldatakse, et neid ümbritsev loodus muutus justkui paradiisi-sarnaseks.

Räägitakse ka, et Tell al-Basta (Basatah’i, Bubastise) lähistel kohtas püha perekond kahte noort röövlit nimedega Dismas ja Gestas, kes kavatsesid püha perekonda paljaks röövida. Dismas jäi aga lapse ilu imetlema ning andis lõpuks Gestasele 40 münti, et temagi soostuks pere rahule jätma. Tänulik Maarja lubas, et tema laps tasub kord Dismasele avakäsi. Röövlid lahkusid, et jätkata oma seadusetut eluviisi, millele järgneb karistus üldiselt juba maa peal. Jutustuse lõpu järgi kohtasid röövlid Jeesust üle 30 aasta möödudes Kolgatal: Dismas Tema paremal ja Gestas Tema vasemal pool.

Ühe kuulsa pärimuse järgi saabus püha perekond Hermapolise aladel Satini (Sotrina, Sotine) linnas templisse, milles oli ebajumal aasta iga päeva jaoks. Need kõik langesid maha ja purunesid tükkideks, kui Neitsi kohale ilmus, kandes oma süles Jumalat – Teda, kes on tee, tõde ja elu. Juhtunut on kirjeldatud kirikulauludes ja ikonograafias ning sellel on ka oma prohvetlik taust: „Vaata, Issand sõidab nobedal pilvel ja tuleb Egiptusesse. Siis vabisevad Tema ees Egiptuse ebajumalad ja egiptlaste süda lööb araks” (Js 19:1). Täielikult sai see prohvetlik kuulutus teoks siiski alles mõned aastakümned hiljem, kui Kristus saabus Egiptusse oma rahva kaudu ja rahvas hülgas oma südameis vanad Egiptuse jumalad.

Egiptusemaal on hulgaliselt allikaid ja muid paiku, millega seostuvad pärimused püha perekonna rännakust pagulusse. Neist kuulsamad on Ein Shams ehk al-Matariya ja selle allikas Kairo kirdeosas ja Vana Kairo, kus Egiptuse vanim kirik Abu Sarga on ehitatud koopa peale, mida püha perekond kasutas. Egiptuse õigeusklikud usuvad, et Jeesuslaps õnnistas Sketise (Skiita) kõrbe, mille äärt püha perekond kaugelt nägi.

Kui püha perekond oli jõudnud Mallawi ja Asyuti vahepeale, kohta, kus praegu asub Dair al-Muharraqi klooster, ilmus Joosepile Jumala ingel. Ingel teatas, et tagakiusajad on surnud, ja käskis neil minna tagasi Iisraeli maa suunas. Nii täitus prohvetlik kuulutus: „Ma kutsusin oma Poja Egiptusest” (Hs 11:1). Nad asusid teele ja läksid sama teed tagasi.

Jõudes Iisraeli maale ei jäänud püha perekond enam Petlemma, mis oli Jeruusalemmale ja selle julmale valitsejale Heroodese pojale Arhelausele liiga lähedal. Püha perekond läks Galileasse ja asus väikesesse Naatsareti linna. Nii said tõeks prohveti sõnad: „Teda hüütakse Naatsaretlaseks” (Mt 2:23).