2011. aasta Täiskogul

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku täiskogul 26. mail 2011

Armsad vennad Issandas, Tartu piiskop Eelija ja Pärnu-Saare piiskop Aleksander,

aulised isad preestrid ja diakonid,

kallid täiskogul osalejad!

 

KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD!

 

Tänast tervitussõnavõttu alustades tahaksin esmalt tänada Jumalat kõigi nende aastate eest, mis me üheskoos Tema Kiriku heaks töötades oleme mööda saatnud. Ja ka selle aja eest, mida Ta oma ülimas headuses ja suures tarkuses on meile varunud, et saaksime ikka ühiselt jätkata selle suure töö edendamist ja kasvatamist, mis Tema meile siin maa peal on usaldanud.

Alates meie esimesest täiskogust 1999. aasta juunis kuni käesolevani täiskoguni on ilmavalgust näinud palju asju, mis on välja viinud kõigi meie kiriku konstitutiivsete organite ümberkorraldamise ja ümberstruktureerimiseni, nagu näiteks:

täiskogude käivitamine;

kirikuvalitsuse ja revisjonikomisjoni liikmete valimine;

uute vaimulike pühitsemine ja ametisseseadmine;

koguduste arvukuse suurenemine ja nende sisemiste instantside korrapärane toimimine;

seminari loomine;

kiriku põhikirja kaasajastamine;

kaks aastat on möödunud meie piiskoppide valimisest ja ametissepühitsemisest ning piiskoppide kogu ellukutsumisest, mis nüüd toimib nii, nagu seda nõuavad meie pühad kaanonid;

püha Johannes Eelkäija skiitaga on käima lükatud, tõsi küll tagasihoidlikult, kuid reaalselt, kohalik kloostrielu;

meie erinevad trükised ja väljaanded;

kui loetleda vaid kõige silmapaistvamaid saavutusi.

 

Kuid on ka ületamata kitsaskohti ja asju, millega hästi hakkama ei saada. Neid leidub:

liturgilise elu, hingehoiutöö ning heategevuse korrapärasuse ja pühendumuse valdkonnas;

laste- ja noortetöö vallas;

arvestamises sellega, millist elulist tähtust omab meie jaoks Püha Platoni Seminar;

majandus-ja rahandustegevuse usaldusväärsuse ja stabiilsuse osas.

Need raskused on meie tõsiseks puuduseks, mis hetketi pärsib ning ahendab ohtlikult isegi meie tulevikunägemust.

Ja kui mõni meie omadest astub esile, et pühenduda maksimaalselt ja oma parimate oskuste kohaselt, ei suuda ta ohjeldada oma innukust ja sekkub valdkondades, mis tema pädevusse ei kuulu, nende tööd häirides ja tehes sellega olematuks tema muus osas enam kui kiiduväärsetest pingutustest tuleneva kasu.

Kõigele vaatamata, vaimselt ja – ma julgeksin lisada – füüsiliselt, me üha kasvame. Rohkem küll füüsiliselt kui vaimselt, miks mitte seda siis ka alandlikult tunnistada?

Aste-astmelt me seega üha kasvame. Ja juba hakkame isegi kõrgust võtma. Ainult et trepimade, millel me praegu seisame, on üks kõige keerukamaid. Tahan öelda, et oleme jõudmas lapsepõlvest murdeikka. Pole ohtlikumat ajajärku inimese elus kui murdeiga, sest siis kujunevad välja ja kinnistuvad igale isiksusele kõige iseloomulikumad eneseteadvuse jooned.

Meie esmane, põhiline, ainus identiteet on see, et me oleme Kristusest. Sellest tulenevalt nii EAÕK kui terviku kui ka iga tema koguduse korraldus ja toimimine ei oma mingit muud eeskuju peale Kiriku, Kristuse Ihu.

Ning iga kord kui me “kirikuna” kokku tuleme nagu tänagi, või laiemalt võttes oma kogudustes, siis me teeme seda “ühe ainsa asja pärast” – ma kordan meelega veel üks kord: “ühe ainsa asja pärast”- et teostada Kristuse Ihu. Püha apostel Pauluse sõnade kohaselt esimesest korintlaste kirjast (12,27): “Teie olete Kristuse ihu ja igaüks omast kohast tema liikmed”.

Enamgi veel, Kirik teostab ennast täielikult, täiuslikult Kristuse Ihuna siis, kui me tuleme kokku euharistiat pühitsema. Kirik ei saa olla anarhistlik institutsioon, kuna ta peab andma tunnistust oma liikmete ühtsusest Jumalas Kristuse läbi, kes on Kiriku pea. Sellepärast on piiskop, kuna ta juhatab euharistilist kogu, Kristuse kuju mitte sümboolselt, vaid päriselt. Ning sel põhjusel ütleb püha Antiookia Ignatius, et “on kohane kuuletuda temale mitte silmakirjalikkuse järgi, kuna ei peteta mitte nähtavat piiskoppi, vaid nähtamatut (ehk teisisõnu Kristust) (Ignatiuse kiri magneeslastele 3,2)… Ilma piiskopita ärgu tehku ükski midagi sellist, mida tehakse kirikus (Ignatiuse kiri smürnalastele 8,1).

Vastavalt sellele samale nõudmisele vältida igasugust anarhia ohtu sätestab 34. apostlite kaanon, et igal maal, kus on mitu piiskoppi, leiduks nende seas “esimene”, keda tuleb pidada “peaks”. Tema ülesanne seisneb ühelt poolt selles, et tagada tasakaal piiskopkondade ja selle maa piiskoppide kogu vahel ning teiselt poolt selles, et väljendada oma isikuga osadust teiste autokefaalsete ja autonoomsete kohalike õigeusu kirikutega.

Tundub, et see viis, kuidas kiriklikult käituda (talitlemisviis, mida teoloogiliselt nimetatakse “ortopraksiaks” ehk teisisõnu kõikide vaimulike ja materiaalsete kirikuasjade toimetamiseks ja ajamiseks kindla korra kohaselt ) ei ole veel piisavalt kinnistunud meie kommetesse ja tavadesse. Sellest ka need arusaamatused ja pinged, mis praegu kirikus on ilmnenud. Olen püüdnud end veenda, et see on tingitud kogemuse puudumisest ja mitte pahatahtlikkusest. Annaks taevas, et ma ei eksi.

Lõppude lõpuks on kirik ennekõike osaduslik ja vaba ihu, mitte juriidiliste nõudmiste kehand. Erinevalt läänekirku teoloogiast puudub õigeusu teoloogias eralusjoon nn. “püha” ja “ilmaliku” – sakraalse ja profaanse – maailma vahel.

Sama kehtib ka Jumala rahva puhul, kelleks oleme meie. Õigeusu kirikus ei tehta vahet inimeste vahel, keda nimetatakse ilmikuteks ja nende vahel, keda nimetatakse vaimulikeks. Just see õigustab ja motiveerib teie aktiivset osalust tänasel täiskogul. Nii hoiab õigeusu kirik ära ohu, et ilmikud eraldatakse vaimulikest. Samal kombel nagu ta hoidub vaimulikkonna hingehoidliku vastutuse ja vaimuliku ning juriidilise meelevalla lahutamisest ilmikutest, nende apostolaadist ja kuuletumisest. Sel moel on alal hoitud Jumala rahva – see tähendab Kristuse Ihu – ühtsus. Vaat miks püha Paulus ütles: “Te olete Kristuse ihu ja igaüks omast kohast tema liikmed”. Vaat miks Antiookia Ignatius kirjutas: “Ilma piiskopita ärgu tehku ükski midagi sellist, mida tehakse kirikus”…

Lugege tähelepanelikult meie suuri vaimulikke õpetajaid ja te avastate, et mitte kunagi pole nad pidanud vaimulikku elu mingiks bioloogilise elu lisaväärtuseks. Ja kuna me oleme ikka veel ülestõusmispühade perioodis, siis lubage mul teile meenutada, et lunastus risti läbi omab üleilmset mõõdet, mis hõlmab ühtaegu nii inimest kui elu maailmas, nii mateeria aussetõstmist kui ajaloo valgustamist. Et seda paremini mõista vaadake ikoone; neil on kujutatud kogu loodukõiksust: taevast ja maad ja inimesi ja loomi ja merd ja jõgesid ja mägesid ja kaljusid ja puid ning isegi maju, et õpetada meile – kogu loodu ühes kõige selles sisalduvaga on kutsutud saama “pühaks”.

Ma arvan, et mõistate nüüd paremini, miks ma teile selle sõnavõtu alguses ütlesin, et käesolev arenguetapp on üks kõige keerukamaid. Sest tõepoolest:

kui me anname eesõiguse juhtimisvaldkonnale seostamata seda vaimuliku elu nõudmistega, saab meist kehand, mille pea on suur nagu kuumaõhupall ja keha olematu nagu sääsel. Ja kuna õhupalli õhku üha juurde pumbatakse, läheb see ühel hetkel lõhki, tõmmates endaga hukatusse ka armetu keha;

kui meie prioriteediks on üksnes vaimuliku elu valdkonnad ilma, et need oleks seotud materiaalse hetkeolukorra võimalustega, siis on oht muutuda härjakeha ja varblase peaga olendi sarnaseks, kelle aju on pisitilluke. Ka sellisel kooslusel on ilmselgelt vähe võimalusi ellu jääda.

Jah, trepimade, millel seisame, on ühtaegu täis ebakindlust ja samas paljulubav. On vaid vaja, et suudaksime oma sekstandi abil määrata õige laiuskraadi, mis meie laevukese heasse sadamasse juhatab.

Oma arvukate täiskogude kõnetoolist oleme välja käinud mitmeid lahenduskavasid ja tulevikuplaane. Ning ka hoiatanud! Mul ei tuleks pähegi öelda, et midagi pole toimunud. See oleks ebaõiglane ja vastuolus minu veendumustega

Ometi õppetundidest, mis ma teie juures veedetud aastatega olen saanud, nähtub, et saavutatud tulemused on jäänud allapoole meie võimalusi, allapoole meie võimeid. Nagu vesi, millest vaid osake puudutab tiigil liuglevate lindude sulestikuga kokku puutudes ka nende nahka.

“Minge sisse kitsast väravast,” ütleb Jeesus meile oma mäejutluse lõpuosas: “sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu!” (Mt 7,13-14).

Seega lahendus on meis enestes. Mitte hingehoiu- või rahandusstrateegiates, mitte ilusates ja uhketes kõnedes, vaid meis. Kui me tahame tõusta kõrgemale, tuleb tõelisi ressursse, mille arvelt edasi minna, ammutada meist endist. Mitte kuskilt mujalt. Ainult meie eneste sisemusest ja ruttu, sest aeg sunnib tagant!

Üks kreeka filosoof nimega Kebes on kirjutanud: “Kas sa ei näe kitsast ust ja ukse taga teed, millel on vähe rahvast? See on tee, mis viib tõelise teaduse juurde…“.

Mu armsad!

Kui Jeesus palub meil minna sisse kitsast uksest, siis on see meile suunatud üleskutse pingutada üle kantud vaimulikku konteksti. Ta teab, et see uks, usu uks, on tõepoolest väga kitsas. Ta teab ka seda, et vähe on neid, kes üritavad sealt läbi minna.  Ometi just nendel vähestel, kelleks oleme meie, palub Jeesus olla maailma valgus ja maa sool, käies lakkamatu palve toel seda kitsukest teed, mis kogu pikkuses on ääristatud ohverduse ja raske töö haljendava põõsastaraga.

Neile teie seast, kes õigusega tunnevad muret kõigi nende raskuste pärast, mis meil tulevikus tuleb ületada, on Jeesusel vastus valmis: “Mina olen tee ja tõde ja elu (Jh 14,6). Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb.” (Jh 10,9).

Kanda iga päev, iga hetk, nagu teie seda teete, vastutust meie kiriku olemasolu eest siin Eestimaal on suur au ja ainukordne ning enneolematu ülesanne. Aga see au ja ülesanne nõuavad ka suuri valikuid. Hetkel näen neist kahte, mis vastavad meie praegusele seisukorrale. Me kas pühendume solidaarselt ja aktiivselt evangeeliumi raskele teele teadmata, kas suudame sellel püsida? Või siis valime mugavama hoiaku ja kompromissid, mis tekitavad pettekujutuse, et jätkame avaramal teel, kuid mille ainsaks väljavaateks on kokkuvõttes “hukatus” nagu kuulutab evangelist Matteus. Sellepärast ütlesin ma teile, et meie jaoks saab lahendus nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil olla ainult meis enestes.

Teiste sõnadega, meie kiriku jätkusuutlikkuse, tema arengu ja vaimuliku sära tagatis ja pääste sõltuvad ühtaegu nii meie eneste vastutustundlikkusest kui Jumala uurimatust tahtest.

Mis minusse puutub, siis ma ei karda, sest Jeesus on meie eest surnud; sest oma pattudele vaatamata oleme me kõik nagu annab  meile mõista püha Paulus (Rm 11,32), pandud Jumala halastuse alla.

 

Ärge siis teiegi tundke hirmu, sest

TA ON TÕESTI ÜLES TÕUSNUD!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit