Kavilda Püha Aleksandri kogudus

KAVILDA PÜHA NEEVA ALEKSANDRI KOGUDUS

Kavilda Neeva Aleksandri õigeusu kiriku ja koguduse ajaloost

Kavilda kogudus alustas tegutsemist 1846. 1846-1848 läksid Kavildas 1714 luterlast üle õigeusku, mis oli umbes veerand kõigist Kavilda valla elanikest. 1860-1870 oli Kavildas aktiivne ka vennastekoguduste liikumine.
Kavilda õigeusukogudus asutati 1868. Enne kiriku ehitamist 1873 tegutses kogudus erinevates usutalitusteks kohandatud ruumides (muuhulgas aidad, rehealused jms.). Samal aastal avati ka kool lähedalasuvas majas.

Kavilda apostliku-õigeusu Aleksander Nevski kirik on ehitatud Kavilda mõisa maale, millest 1868 mõisa jaotamisel, umbes 125 ha eraldati kirikumõisaks. Kirik ehitati siseministeeriumi rahadega, tüüpprojekti järgi. Samasugused on ka näiteks Uruste, Arussaare kirikud. Kirik valmis 1873.

1850 oli Kavilda õigeusukoguduses umbes 1500 liiget, sellest ajast alates on koguduseliikmete arv vähenenud. Õigeusuajaloo uurija Vladimir Berens annab oma uurimuses Kavilda koguduse suuruseks 1916 791 in ja 1930 462 in. Kavilda kogudus pääses õigeusukoguduste sulgemiste lainest 1948 ja tegutses edasi kuni pr Mihhail Voznessenski surmani 26.12.1975.

Koguduse juhatus käis sõjajärgsel ajal koos algul paar korda aastas ja hiljem korra aastas või veelgi harvem. Juhatuse koosolekute protokollidest selgub, et 1946 algul oli kõige olulisemaks küsimuseks kiriku ja preestrimaja remont. Kuna kiriku katus oli 1944 sõjategevuse tagajärjel mitmes kohas kuuliaukudega, siis oli remondiga kiire. Suvel 1946 otsustas koguduse juhatus, et kuna lühtrile küünalde ostmine käib kogudusele üle jõu ja kõrgepingeliin läheb kirikust mõnekümne meetri kauguselt mööda, siis tuleb kirikuhoone lähemal ajal elektrifitseerida. Koguduseliikmeid kutsutakse üles seda üritust annetustega toetama. Suveks 1947 on preestrimaja katuse remont ikka teostamata, kuid kuna osa katusest laseb kõvasti vihmavett läbi, siis otsustatakse katusematerjal esimesel võimalusel laenata.
1949 suvel on kirikus läbi viidud hädavajalikud remonditööd: vahetatud on laetala, lagi on krohvitud ja valgeks lubjatud, kohati sissevajunud põranda asemele pandud uus, parandades ka alust, sest vana põrand oli paigaldatud otse maapinnale, samuti on altar uuesti lubjatud. Samal aastal kindlustati kirik ja preestri elu- ning majapidamishooned ilma kirikuinventarita 27 100 rubla peale.
1950 andis kogudus Puhja valla Täitevkomiteele ära umbes 8 ha maad, mida ei kasutatud. Preester saab iga kuu 150 rubla palka (1952 on preestri palgaks 100 rubla kuus.) 1950 oktoobrikuus on Kavildas olnud üks suurem jumalateenistus, millest võttis osa 125 inimest. Teenis Tallinna piiskop Roman Tang, Tartumaa praost Rostislav Lozinski, Rõngu ülempreester Theodor Bleive ja Aleksandri koguduse preester Aleksei Herman. Toimus teenistus koos leibade õnnistamisega.
1953 pidi värvitama kiriku peakuppel (viimati värvitud 1939), kuid ei leitud töömeest, kes sellega hakkama saaks. Värvimine otsustati lükata järgmisesse aastasse ja hakata aegsasti sobivat töömeest otsima. Jälle on probleeme katusega, mis vihma läbi laseb. 1953 määrati preestrile palgaks 100 rubla kui koguduse kassa seda peaks võimaldama. 1954 oli koguduseliikmete arv 32 ja sel aastal teostati 15 ristimist ja 5 matust. 1955 ei ole kogudusel maksude tasumiseks raha ja otsustatakse korraldada annetuste kogumine maksude tasumiseks, kusjuures koguduseliikmetele tuleb selgitada, et kui raha makstud ei saa, on sellel kogudusele mittesoovitavad tagajärjed. 1955 suvel on kiriku katus veel remontimata.
1958 juulis on katus veel remontimata, otsustatakse korraldada vabatahtlik korjandus remondi jaoks. Augustis värvitakse kiriku katus roheliseks ja ristid siniseks. Taaskord alustatakse korjandust maksude tasumiseks.

1961 oli koguduse hooldaja palk 25 rubla (aastas). Rohkem ei olnud võimalik maksta. Kalmistupüha 1961 ei peetud, kuna selleks ei saadud luba. Teenistusi peeti aastas 15, preestri jutlusi oli 14. Ristitud sai 5 inimest ja peetud 4 matust. 1964 preester palka ei saanud. 1965 ei saanud samuti preester palka, kuid oli nõus veel ühe aasta tasuta kogudust teenima. Ta ei olnud siis enam kohapeal, vaid põhikohaga ametis Viljandi koguduse eesnikuna.
12.05.1973 toimus sissemurdmine Kavilda kirikusse, varastati 15 ikooni, kuid need saadi hiljem Tallinnast kätte.

1970. keskel sagenesid üldiselt vargused õigeusukirikutest. 1977 suvel murti kahel korral sisse Nõo kirikusse ja 30.07.1977 ka Kavildasse. Varastati 15 ikooni, muuhulgas ka neli maali, millest kolm segastel asjaoludel hiljem põletati. Kirikuvarade varjule viimine keelati ministeeriumist. Sügiseks 1977 oli Kavilda umbes 90-st kunstiteosest vaid pooled alles. Kiriku aken oli katki, trellid läbi saetud, ikoonid varastatud. 31.10.1978 koostatud akti järgi on osa varadest viidud varjule Udernasse. Kandelaabrid, mitra, ristikesi ja umbes 8 kg dokumentaalmaterjali, milles sisaldus peaaegu täielikult veel säilinud Tilga kiriku arhiiv ja osaliselt ka Rannu-Lüllemäe kiriku arhiiv. Paljud esemed olid purustatud, dokumentaalmaterjal oli segi paisatud ja lõhutud. Kirik suleti, uksed-aknad kindlustati. Ülejäänud varad pidid võimalikult kiiresti saama kirikust ära viidud. Dokumentide järgi otsustades võib arvata, et ilmselt plaaniti need viia Puhja luteri kirikusse ja Udernasse, osa Vasknarva kirikusse ja Elva kabelisse.

Udernasse viidud dokumentaalmaterjal on Tartumaa muuseumis. Kavilda kirikuvarade päästmiseks tegi palju ka Puhja luterikoguduse õpetaja Kalju Kukk. 27.11. 1979.a on alla kirjutatud akt likvideeritud Kavilda õigeusukoguduse varade üleandmisest Vasknarva Püha Iljinski kogudusele. Muu hulgas on üle antud kantsel, kirikumaal, lipuvardad, kirst, ikoonikapp jm. Väiksemad esemed olid ilmselt juba varastatud. Kaks kirikukella jäid üle andmata, kuna neid polnud võimalik enne kevadet alla võtta. Mõlemad kellad on Tartumaa muuseumi kogus-kas varad ka tegelikkuses Vasknarva jõudsid-ei ole teada.

Mihhail Voznessenski Jakovi p sündis 04.05.1905 ( mõnedel andmetel eludaatumid 17.11.1905-28.07.1976) Kulje koguduses köstri peres. Kulje kirik on üle Pihkva järve sopi näha Podmotsa külast Põlvamaal. Kulje asub praegu Venemaa territooriumil. Voznessenski õppis aastatel 1917-1918 Pihkva majanduskoolis. Lõpetas Petseri Gümnaasiumi. 1922.a köster Rannus. Sooritas 1930.a vaimuliku kutseeksami ja pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. 1930-35 Rannus, 1935-1955 Kavildas, asetäitjana Rannus 1952-1961, Varnjas 1954-1955, Uhmardu-Saarel 1950-1952, Ninal 1954-1955, Vara-Välgis 1950-1952. 1951-ülempreester. 1955-1975 Viljandi koguduse eesnik. 1970.a sai mitrakandmise õiguse. 1975 läks erru ja uinus 26. 12.1975. Mihhail Voznessenski on maetud Rannu kalmistule.

Lühendatult Kaia Ivaski ettekandest “Kavilda õigeusukoguduse ajaloost” 27.07.2007 Tartumaa muuseumis

Kirikul ja kogudusel on ka oma taastamislugu.

2003 võib nimetada koguduse taastamise aastaks. Selle eestvedajaks oli kohalik rahvas eesotsas Puhja vallavolikogu liikme, Ulila päevakeskuse juhataja Niina Topolevaga. Samal aastal 25. septembril toimusid kiriku juures koristustalgud, kus osales ligi poolsada inimest eesotsas kohaliku vallavanema Vahur Jaakmaa ning õigeusu ja luteriusu vaimulike Johannes Keskküla ning Tiit Kuusemaaga. Kuigi kogudus oli juriidiliselt lakanud, tegutses aktiivselt selle taastamise eest Niina Topoleva.

Varemeis ja võsastunud kirik puhastati padrikust, puhastati kirikut ka seest. Nädal hiljem, 1. novembril, toimus aga kirikus ainulaadne muusikaline palvus. Osalesid õigeusu, luteriusu ja baptisti vaimulikud, teenistust saatsid eri konfessioonide koorid. Ürituse eesmärgiks oli ühendada erinevate uskkondade kristlikke jõude ja teadvustada kohalikule elanikkonnale Kavilda õigeusu pühakoja päästmise vajadust. Oma õnnistuse andis ka EAÕK metropoliit Stefanus, kes külastas kirikut ja tutvus olukorraga.

21.01.2006 toimetas koguduse hooldajavaimulik ülempreester Johannes Keskküla Suure veepühitsuse. Algus on tehtud – seal kus tärkab koguduse elu, kerkib ka kirik.

Sergei Seleznjov

Koguduses teeninud preestrid:

Timofei Tišinski oli koguduse esimene preester

Nikolai Verhoustinski

Vassili Verhoustinski