Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
Ajaloolis-kanooniline ülevaade
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (edaspidi EAÕK) on tunnistatud autonoomseks Oikumeenilise Patriarhaadi koosseisus 7. juulil 1923 Oikumeenilise Patriarhaadi vastavasisulise patriarhliku ja sinodaalse tomosega.
Esimesed kirjalikud allikad õigeusu jõudmisest Eesti aladele ulatuvad tagasi 11. sajandisse. 1558. a. kuulutas suurvürst Ivan III, et Vana-Liivimaa õigeusulised alluvad Konstantinoopoli Patriarhaadile. 1589. a. väljakuulutatud Vene Õigeusu Kirikule patriarhaadi staatuse andnud Oikumeenilise Patriarhaadi tomos jättis Vana-Liivimaa ja Eestimaa selle patriarhaadi piiridest välja. Alates 18. sajandist kuni 1923. aastani kuulus Õigeusu Kirik Eestis Vene Õigeusu Kiriku koosseisu, kuivõrd Eesti alad olid Põhjasõja käigus (Uusikaupunki rahu 1721. a.) liidetud Vene Tsaaririigiga. Oikumeenilise Patriarhaadiga aga Vene Õigeusu Kirik oma jurisdiktsiooni laiendamist ei kooskõlastanud.
Iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise järel 1918. a. lubas Moskva patriarh Tihhon 1920. a. anda Õigeusu Kirikule Eestis omavalitsuse. Sel ajal aga katkes oktoobrirevolutsioonijärgsel Venemaal aset leidnud poliitilistest ja kiriklikest korratustest tingituna Moskva Patriarhaadi side Õigeusu Kirikuga Eestis.
Kiriklikku eraldusse jäänult pöördusid Eesti õigeusklikud olukorra lahendamiseks arusaadavalt Oikumeenilise Patriarhaadi poole, paludes vaimulikku juhatust ja kaitset. Oikumeeniline Patriarhaat tuli Eesti Kiriku palvele vastu – nagu ka teiste sel ajal sarnaselt Moskva Patriarhaadist eraldusse jäänud kohalike Õigeusu Kirikute puhul – ja otsustas anda Õigeusu Kirikule Eestis autonoomilise staatuse.
Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt Teises maailmasõjas lõpetas Moskva Patriarhaat ebaseaduslikult ja ebakanooniliselt EAÕK tegevuse ja moodustas selle kogudustest 9. märtsil 1945 Tallinna piiskopkonna enda alluvuses. EAÕK kõrgestipühitsetud metropoliit Aleksander (Paulus) oli 1944. a. sunnitud Eestist lahkuma ning jääma pagulusse Lääne-Euroopas, viies sinna üle EAÕK juhtimise ja jätkates seal üle maailma laiali pillatud eesti õigeusklike pagulaste eest hoolitsemist, tagades seeläbi EAÕK katkematu kanoonilise ja juriidilise järjepidevuse Oikumeenilise Patriarhaadi koosseisus kuni tänaseni.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel 1991. a. otsustas Oikumeenilise Patriarhaadi Püha Sinod tulla vastu enamuse Eesti Õigeusu koguduste soovile ja Eesti Vabariigi valitsuse palvele, taasaktiveeris 1996. a. veebruaris Eesti Kiriku 1923. a. autonoomia tomose kehtivuse ning määras EAÕK metropoliidi locum tenens’iks Karjala ja kogu Soome peapiiskop Johannes (Rinne).
21. märtsil 1999 introniseeriti ja asus EAÕK-d juhtima Tallinna ja kogu Eesti kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanus (Charalambides). 2009. a. pühitseti ametisse kahe teise piiskopkonna piiskopid, nagu patriarhlik ja sinodaalne tomos ette näeb – Tartu piiskop Eelija (Ojaperv) ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander (Hopjorski). EAÕK kõrgeim kiriklik organ on Püha Sinod, millesse kuuluvad esimehena EAÕK metropoliit ja liikmetena kõik EAÕK tegevpiiskopid oma ametiaja vältel. Kanooniliselt on EAÕK korraldatud kolme piiskopkonnana – Tallinna peapiiskopkond, Tartu piiskopkond, Pärnu ja Saare piiskopkond.
Püha Platoni Seminaris Tallinnas toimub vaimulike, lauljate ning teiste koguduse- ja diakooniatöö tegijate väljaõpetamine ja täiendkoolitus; kogudustes tehtavat noortetööd koordineerib Eesti Õigeusu Noorte Liit; kirjanduse väljaandmist korraldab Püha Sinodi kooskõlastamisel EAÕK kirjastus. EAÕK vaimulikud on koostöös riigivõimudega tegevad kaplaniteenistuses kaitseväes ja vanglates.
