Kuressaare Püha Nikolai kogudus

KURESSAARE PÜHA NIKOLAI KOGUDUS

Kuressaare (Arensburgi; 1952-1988 Kingissepa) õigeusu kogudus asutati pärast Põhjasõda sõjaväelaste, kaupmeeste ja nende perede tarvis. 1721-1747 ei olnud õigeusulistel oma kirikut, koguduses teenisid Riia Peeter-Pauli kiriku ja alates 1733 sõjaväe (Suzdali polgu) preestrid. 1748-1750 ehitati Kuressaarde esimene puust kirik põrandapinnaga 35 m2. 04.05.1750 pühitseti kirik meresõitjate kaitsja piiskop imetegija Nikolause auks. See kirik lammutati 1790. Praegune paekivist ristikujuline piklik kolmelööviline sammastele toetuv püha Nikolai kirik ehitati keisrinna Katariina II käsul 1786-1789 ja pühitseti 22.09.1790. Kiriku sepistatud väravad valmisid 1840 paiku kaupmehest kirikuvanema Sofoni Holostovi eestvõttel.

1846-1848 tulid tuhanded inimesed üle terve Saare maakonna Kuressaare preestrite Aleksei Panovi ja eesti keelt valdava Jakov Boikovi juurde, et lasta end õigeusku salvida. Kuressaare preestrid hakkasid korraldama uusi kogudusi Saare- ja Muhumaal ning otsima jumalateenistuseks sobivaid ruume. 1846 kava järgi jaotati maakond õigeusuliste jaoks 3 koguduseks: Muhu; Lääne-Saaremaale Kihelkonna (hiljem hakati segaduste vältimiseks luterlastega nimetama kiriku asukoha järgi Lümanda koguduseks); Ida-Saaremaale Jaani (Pöide) õigeusu kogudus. 1847 sai see plaan Pühima Sinodi otsusega teoks. 03.05.1847 kirjas Riia vikaarpiiskopile teatab kindralkuberner Golovin, et Saaremaa sillakohtunik Buxhoevden teeb ettepaneku paigutada õigeusu kogudusi järgmistesse kroonumõisatesse: Muhu õigeusu kogudus – Tamse kroonumõisa ühte hoonesse 3 suure ja 1 väiksema ruumiga; Ida-Saaremaa Jaani õigeusu ( Pöide ) kogudus – Uemõisa kroonumõisa ühte hoonesse 3 saaliga ja 4 väiksema ruumiga; Lääne-Saaremaa ehk Kihelkonna õigeusu kogudus – Karala kroonumõisa hoonesse, mis koosneb 2 ruumist.

1862 olid Kuressaare 3400 elanikust 1257 õigeusulised. Eestikeelsete jumalateenistuste jaoks ehitati kiriku põhjalöövi idapoolsesse otsa lisaaltar, mis pühitseti 31.07.1879 Issanda taevaminemise auks. Algsest vene kogudusest oli saanud eesti-vene segakogudus. 1910 liideti Abruka saare õigeusulised Kuressaare kogudusega, Abrukale ehitati väike kabel-palvela, mis suleti nõukogude ajal. Algse plaani asemel kasutada palvemaja kalameeste püünisekuurina lammutati see siiski ehitusmaterjaliks.

Laste harimiseks oli Kuressaare koguduses asutatud 1850 kihelkonnakool, mis muudeti 1872 nn Näidiskooliks, kus valmistati ette õigeusu koolidele õpetajaid-1881 avati samas ka harjutusklass. Tegutsesid Pähkla, Upa, Ansi-Randvere, Saaremaa Vennaste Seltsi poeglaste ja tütarlaste abikoolid.

12.-13.08.1939 toimusid Kuressaares üle-eestilised apostlik-õigeusu noortepäevad.

Liikmete arvust

1930 oli Kuressaare kogudusel 1645 liiget, 1970.a aga 348 liiget (1970 oli Saaremaal kokku 2473 õigeusulist ehk 25% kogu Eesti 9881 annetajaliikmest). 1976 oli Kuressaare kogudusel 193 liiget ehk liikmemaksu maksjat. Nõukogude ajal hakati usuvastasest propagandast lähtuvalt pidama koguduse liikmeks mitte kõiki piirkonnas elavaid õigeusklikke, vaid aasta liikmemaksu maksjaid. Seda selleks, et näidata usklike väiksemat arvu ühiskonnas. 1970-80 peeti ENSV-s koguduse liikmeteks vaid aktiivseid kirikuskäijaid. ENSV Usuasjade volinik kirjutas sageli oma kirjades ministrile, et Nikolai kogudus on välja suremas, sest teenistustest võtab osa kuni kümmekond vana naist.

2013 on ristitute arv Kuressaare püha Nikolai koguduses ligi 1300, liikmemaksu maksab neist 200 ja aktiivseid kirikulisi on 50-60. Keda siis pidada koguduse liikmeks? Kiriku pärimuse järgi on koguduse liikmeteks KÕIK piirkonnas elavad õigeusku ristitud inimesed. Kiriku põhikirja järgi on koguduse hääleõiguslik liige see, kes käib armulaual ja maksab liikmemaksu. Liikmemaksuga näitab inimene, millist kogudust ta tahab toetada ja kuhu ta soovib kuuluda. Kogudused peavad end ise majandama, seepärast on vajalik liikmeannetuse tasumine. Koguduse käekäik sõltub otseselt liikmete materiaalsest ja eelkõige vaimsest-palvelikust toetusest.

Kuressaare koguduse territooriumil on järgmised kalmistud: Kudjape, Saia, Mõnnuste, Torgu-Iide.

21. saj algul sai restaureeritud EAÕK-le tagastud maja Lossi tn. 10.
2005 algas Püha Nikolai kiriku kapitaalremont, mille käigus sai uuesti üles ehitatud avariiline tambuuritorn.

6. detsember-Nigulapäev.

Issand austas sind, piiskop Nikolai, suurte imetegude anniga nii elu ajal kui ka peale surma. Sest kes ei saaks ruttu kuuldud ega leiaks sinus palavat eestkostjat, kui ta su püha nime usuga appi hüüab?

See laul püha Nikolaile pühendatud jumalateenistusest iseloomustab kõige paremini pühakut. Tema kuuleb ja täidab palveid juba enne, kui nad üle meie huulte tulevad. Püha isa piiskop Nikolai (+342) sündis Patara linnas Liikiamaal Väike-Aasias. Alates sünnist näitas Jumalast äravalitud Nikolai oma imetegusid ja tulevase au valgust. Juba noorelt sai ta vaimuliku kutsumuse osaliseks ja pühitseti Patara linnas esiteks lugejaks, hiljem preestriks ja piiskopiks. Lakkamata palvetades hoolitses ta oma vaimuliku karja eest, jagades oma viimast vara hädasolijate ja kannatajatega. Armuande püüdis püha Nikolai alati salaja jagada, varjates oma heategusid. Eriti kaitses ta Liikiamaa kirikut kristlaste tagakiusaja keiser Diokletiani ajal (284-305) ja kannatas koos koguduse liikmetega usu pärast. Keiser Konstantini ajal vabanes ta vangistusest ja pöördus tagasi oma vaimuliku karja juurde. 325 võttis Püha Nikolai osa I üleilmsest kirikukogust. Oma eluga näitas ta, et on tõesti „maailma valgus” ja „maa sool”, nagu Kristus tõeliste usklike kohta evangeeliumis ütleb. Siit ilmast lahkus püha Nikolai kõrges vanuses. Pühaku säilmed asuvad Bari linnas Itaalias, kuhu need Myra linnast 1087. itaalia kaupmeeste poolt viidi. Seda sündmust tähistatakse kevadisel nigulapäeval 9. mail.

Püha isa piiskop Nikolai, palu Jumalat meie eest!

Nikolaus / Nikolai (kr.k. Nikólaos < nikē “võit” ja laos “rahvas”) – temast on tulnud sellised nimed nagu Niko(lai), Laos, Migul, Mikk, Miko, Nigol, Nigulas, Niilas, Niilo jt.

Koguduses teeninud vaimulikud:

Kuressaare Püha Nikolai koguduse esimesed preestrid olid Riia Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse katedraalkiriku vaimulikud ning teenisid õigeusklikke ajavahemikul 1721-1747- teenistuses olid samuti diakonid, köstrid ning kooliõpetajad kuni 1918, mil koolid riigistati.