AJALUGU

Pühale Siimeonile ja naisprohvet Hannale pühendatud kirik rajati Tallinnasse vene mereväelaste algatusel kahe ja poole sajandi eest aastail 1752-1755.

Pärimuse kohaselt on kirik ehitatud uppunud laeva rusudele. Maa selleks tuli merelt kätte võita ja pinnasega täita. Esmalt püstitati kabel, hiljem kerkis selle asemele mereväelaste annetuste toel kirik. Edaspidi lisandusid kahekordne kivist elumaja ning puust abihooned.

1827 ja 1870 ehitati kirikuhoone märkimisväärselt ümber. Arvatavasti sai puust kirik just viimase ümberehituse käigus oma praeguse mahu, fassaadilahenduse ja ristikujulise põhiplaani. Kirikul on kellatorn, hoone kõrgemat keskosa kroonib sibulkupli kiiver.

1918-1919 alustas Püha Siimeoni kirikus ülempreester Anton Laari eestvõttel tegevust eesti kogudus. Esimese eestlasest piiskopi Platoni otsusega 02.03.1919 määrati kirik Tallinna teise eestikeelse koguduse kasutusse. Pikka aega (1919-1936) oli selle koguduse eesotsas ülempreester Nikolai Päts, köstriks A.Liiving ja A.Dardovky. Kirkuvanemateks – h.-rd. G. Jorda, V. Paklär, J. Laak, J. Karu ja J. Keks.

1920.-1930. aastatel püsis koguduse liikmete arv 450 ringis. Tegutsesid ligi sajaliikmeline laulukoor (hiljem kasvas sellest välja lauluselts Helila koor) ning näiteringid.

Riigivanema dekreediga aastast 1934 anti kirik koos abihoonetega EAÕK-le tasuta kasutamiseks. 1935 uuendati kiriku interjööri. Juba järgmisel aastal läks kirikuhoone aga vahetuse korras Aleksander Nevski Katedraali venekeelse koguduse valdusse.

Nõukogude korra kehtestamise järel koguduse tegevus lõpetati. 1963 võõrandas riik koguduselt kirikuhoone, maha võeti kellatorn ja kuppel, ikonostaas ja sakraalatribuutika viidi osaliselt Tallinna Aleksander Nevski katedraali, osaliselt kadus teadmata suunas. Mitmed ikoonid, nende seas imettegev Jumalaema ikoon, asuvad tänagi Aleksander Nevski katedraalis Toompeal.

1970. aastatest alates kasutati hoonet spordisaalina. 1987. aastast jäi kirikuhoone nelipühikoguduse Immaanuel kasutusse.

Kogudus

1999 algas pühakoja tagastamisprotsess. Toetust avaldasid EV president Lennart Meri ja mitmed Tallinna ametkonnad.

EAÕK Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kogudus taasasutati 13.03. 2000 ja on hetkel, nagu oli ka Eesti esimese Vabariigi ajal, teine eesti kogudus Tallinnas. Koguduse liikmete arv tõusnud ligi 70-ni.

29. 10. 2000 leidis aset suursündmus: Püha Siimeoni kiriku restaureerimistööd õnnistas ning ühtlasi avas ka kiriku seinal mälestustahvli Tema Pühadus Oikumeeniline patriarh Bartolomeus.

Alates 11.07.2001 on pühakoda taas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku valduses. Kirik on üle värvitud, taastatud on altariruum, kellatorn, keskkuppel ja tehtud muid vajalikke remonttöid. EAÕK metropoliit Stefanuse soovil edaspidi piiskopliku peakirikuna kasutusele võtta. Kirikuhoone taastamine sümboliseerib meie jaoks koguduse vaimset uuestisündi ning on ühtaegu ka lugupidamisavaldus nii juba igavikku läinud kui alles tulevatele põlvkondadele.

Tuleb ju pühakoja ennistamisel kõrvu inimliku ja maisega alati meeles pidada ka hoopis tähtsamat igavikulist mõõdet, rõhutas oma kõnes kirikuhoone restaureerimistöö õnnistamisel patriarh Bartolomeus. Kirikus toimetatakse püha Liturgiat kogu maailma eest, siit kanduvad Jumala poole loendamatud palved sellegi linna ja ta elanike eest.

Tallinna Püha Siimeoni kirik on üks väheseid tänaseni säilinud puukirikuid Eestis ning kuulub arhitektuurimälestiste hulka. Tema asukoht Tallinna nn vana sadama piirkonnas Admiraliteedi basseini naabruses on kujunemas modernsete hoonete kvartaliks. Muutunud ümbrus rõhutab aga veel enam kiriku arhitektuuriajaloolist väärtust.

Kiriku ennistustöö senine osa viidi läbi viie aasta jooksul (2001-2005). Kiriku restaureerimise eskiisprojekti koostas Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimusel arhitekt Villu Rohtla.

Ennistustöid teostasid restaureerimisfirma Frantsiskus ja Rändmeister. Taastatud on ka sepistatud raudaed kiriku ümber.