Sinodaalne paasaläkitus 2015

Tõesti püha ja pühitsemise väärt on see pääsemist toov ja valge öö,
sest ta on hiilgava ülestõusmise päeva kuulutaja,
millal igavene Valgus kõigile hauast lihalikult üles paistis.

(Paasakaanoni 7. laulust)

Armsad isad, vennad ja õed meie Päästjas!

Kristus on üles tõusnud!

Nüüd on käes paasa, „pääsemist toov öö“. Kui rõõmu täis, kui eriline, on see pühade püha, meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse ülestõusmine, mille tähistamine algab kesköösel. Kuid kui erinev temast on see teistsugune öö, mis lasub ümbritseval maailmal, kuitahes helge ja valgustatud see ka olla ei püüaks. Inimeste vaimupimedus, hukutavad kired, mis avalduvad pahatihti ka „valguse lastel“, sisemine ahastus ja masendus, mis nii mitmeidki oma kütkeis peab… Ja muidugi inimhinge kirgede välised avaldused: tülid argielus ning sõjad rahvaste vahel, tugevamate ülekohus nõrgemate kallal, lepingute ja truuduse murdmine, veretööd ja viletsus – kõik need selle maailma „pimeduse teod“.

Kuid pimedus ei saa võitu Valguse üle, mis on tulnud maailma. Kurjuse „vürstiriigid ja vallad“ ei suuda alistada auhiilguses hauast üles tõusnud Elu. Kuigi me enamasti seda oma ihusilmi ei näe, on selle maailma sünge öö juba muutumas „pääsemist toovaks ööks“.

Nagu ütleb kirikuisa Peetrus Kuldsõna: „Siis kui surelikkusest saab surematus ja kaduvusest kadumatus ning Jumala Sõna pühitseb inimloomuse, muutub ka pimedus valguseks. Ka öö rõõmustab, sest ta ei surnud, vaid sai uueks…“.

Valgus sündis Petlemma koopas kõige pimedamal ajal. Jordanis tõusis Ta juba selgelt kõigile, kes näha suutsid, kes tahtsid Tema poole hoida. Suurel reedel tabast Teda varjutus ja tundus, et sellega ongi lõpp. Aga „esimesel päeval pärast hingamispäeva“ koitis Ta äkki sellises hiilguses, mis tundub – ja õigusega – võimatuna uskmatu ja iseka südame jaoks, usklikule ja Jumalat armastavale on aga igavese päeva aovalguseks juba siin ilmas.

See imeline püha aga kutsub meid kõiki üles laskma „oma valgusel paista inimestele, et nad nähes meie häid tegusid ülistaksid meie Isa, kes on taevas“ (vrd. Mt 5:16). Ja see algab meist endist – mida enam pühendume ülestõusnud Kristusele ja anume Püha Vaimu armuande, saame üle selle maailma ööst meie sees ja meie ümber. Nii anname tunnistust Elust, mis on tugeva surma ja pimeduse väest.

Õnnistagu siis surmaga surma maha tallanud Issand ise teid kõiki, andku kirikutesse ja igasse kodusse rõõmu igavese, loojumatu päeva hahetusest, uue, igavese elu algusest!

Tervitame teid ülestõusmise väes ja rõõmus,

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
+ Eelija, Tartu piiskop
+Aleksander, Pärnu ja Saare piiskop
Kristuse ülestõusmise pühal 2015. a.