UUSMÄRTRID KANONISEERITUD

9. jaanuaril tunnistas Konstantinoopoli patriarhaadi Püha Sinod oma otsusega nr. 21 pühakuks kaheksa inimest, kes olid surmatud või hukkunud vangilaagrites 1944-1955. Esildise nende kanoniseerimiseks oli teinud EAÕK Püha Sinod. Uusimate märtrite ühiseks mälestuspäevaks on seatud 20. august, piiskopmärter Peetri taevane sünnipäev, mis on samas ka Eesti taasiseseisvumispäev.

Pühad uusmärtrid arreteerimiskuupäeva järgi:

Ülempreester Vladimir Irodionov(1885-15.11.1945). Isa Vladimir oli Eestis II Maailmasõja põgenikuna Venemaalt. Osales „õigeusu misjoni“ tegevuses sakslaste poolt okupeeritud Oudova linnas. „Õigeusu misjon“ korraldas kirikuelu sõjas laastatud aladel, kus olid purustatud kirikud ja tapetud, küüditatud vaimulikud. Teenis Narva katedraalis 1943-44, Tallinna kalmistu ja püha Nikolai kirikus 1944. Arreteeriti 20.11.1944.a. „Religioosse kultuse teenrit-vaimulikku“ Vladimir Irodionovit süüdistati VNFSV kriminaalkoodeksi §58-3 alusel „kodumaa reetmises“, kuna olles „õigeusu misjonär Saksa okupatsiooni ajal (jäi okupeeritud territooriumile)“ tegi „nõukogudevastast agitatsiooni (propagandat)“ ja „koostööd“ sakslastega. Hukkus kinnipidamiskohas Leningradi oblastis.

Preester Leonid Lavrov(4.04.1882-10.05.1954). Alates 1919.a. Eestis. Preestripühitsus 25.02.1939.a. Teenis Narva Issandamuutmise katedraali abipreestrina, Varnjas ja Piirisaarel 1939-41, Tallinna-Kopli kirikus 1941-44. Arreteeriti 31.10.1944.a. Tribunali otsus 15.03.1945.a. §58-3: määrata isa Leonidile 10+3 aastat. Ta hukkus Kasahhi NSV Karaganda laagris. Süüdistus: „Koostöö „sakslaste poolt seatud“ metropoliit Aleksandriga, kelle poolele jäi kirikulõhes.“ „Tegi jutlustes nõukogudevastast agitatsiooni ja valetas kommunistide ja Vene Õigeusu Kiriku kohta“.

Kirikuteener Aleksander Gadalin(20.08.1878-10.10.1951). Eestisse saabus sõjapõgenikuna 5.02.1944.a. Töötas Tallinna püha Siimeoni kiriku juures kojamehena. Arreteeriti 9.10.1944.a. KGB süüdistus oli, et „arreteeritu teeb nõukogudevastast agitatsiooni ja ei usu nõukogude süsteemi võitu“. 26.12.1944.a. esitati Aleksander Gadalinile süüdistus ja mõisteti talle 10.a. vangilaagrit. Kirikuteener Aleksander hukkus Karaganda surmalaagris.

Piiskop Peeter(Pähkel, 31.12.1875-20.08.1948). Hiiumaalt pärit vaimulik pühitseti diakoniks 4. ja preestriks 11.03.1901.a. Alates 1933.a. oli isa Peeter Petseri vaimuliku seminari õppejõud. 25.07.1943.a. pühitseti Tartu ja Petseri piiskopiks. Moskva patriarhaat ei tunnistanud tema piiskopipühitsust ja ta pandi keelu alla. Arreteeriti piiskop Peeter 26.06.1945.a. Valitseja Peeter võttis kogu „süü“ punavõimu ees kui esikarjane enda peale, et päästa kohalikud vaimulikud ülekuulamistest (vrdl. Joh.15,13: “ Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest!“). Pihkva oblasti Siseasjade rahvakomissariaadi vägede sõjatribunali otsuse järgi 14.09.1945.a. mõisteti süüdi §58 põhjal. Piiskop Peeter mõisteti 10.a. ja ta saadeti Kemerovo obl. Arljuki linna lähedale vangilaagrisse, hukkus kinnipidamiskohas.

Arhimandriit Aliipi(kodanikunimega Aleksander Ivlev, 1.08.1877- 29.01.1950). Pärast sõjaväeteenistust algas tema kloostrielu, 1911 õnnistati mungaks, 1914.a. pühitseti diakoniks, 1917.a. preestriks, 1932.a. arhimandriidiks. Teenis erinevates kogudustes ja oli pidevalt taga kiusatud punavõimu poolt. Eestiga oli isa Alipi seotud alates juunist 1948, kui ta tuli teenima Kuremäe kloostrisse. Arreteeriti 3.05.1949.a. 24.09. esitati tribunali poolt „kurjategijale ja kultuse teenrile-papile süüdistus: aktiivne nõukogude võimu vastane tegevus ja agitatsioon kirikutegelaste (tserkovniki) grupeeringus“. Süüdi mõisteti isa Alipi NSV Liidu Erinõupidamisotsusega  24.09.1949.a. §58-10 lg.2 ja §58-11 alusel ja ta saadeti 17.10.1949.a. tähtajatule sundasumisele Sverdlovski „paranduslike tööde laagrisse“, hukkus kinnipidamiskohas.

Johannes (Juhan) Värk(3.08.1904-20.05.1952) sündis Ilmjärve külas. Diakoniks pühitseti ta 16.12.1934.a. ja preestriks 9.06.1935.a. Isa Johannese abikaasa Leida (Liidia)  arreteeriti 25.03.1949.a. Ilmjärve kiriklas, preester viibis sel ajal talitusel. Kuna Johannes ja Leida olid lubanud abielludes teineteist mitte kunagi jätta, läks isa Johannes vabatahtlikult küüditajate juurde, et naisega sama saatust kanda. Preester näitas eeskujuga, kui tähtis on õigeusulisele perekond ja abielusidemed. Nad küüditati Siberisse, 5.10.1949.a. määrati erikomisjoni poolt 5 aastaks sundasumisele Omski obl. Kormilovski rajooni Tsernogorski külla, isiklik vara konfiskeeriti. Isa Johannes hukkus kinnipidamiskohas. Abikaasa Leida vabanes 1957.a. ja tuli tagasi Eestisse.

Andres Punšun(24.07.1882-20.06.1955) sündis Ilmjärvel. Töötas köster-kooliõpetajana Tartu Jumalaema uinumise (Uspenski) koguduses ja õpetajana Laatre koolis. Oli EAÕK revisjonikomisjoni liige ja Sinodi liige (aseesimees) saksa okupatsiooni ajal kuni Sinodi laialisaatmiseni märtsis 1945.a. Töötas jurist-konsultandina. Arreteeriti 21.02.1950, määrati nõukogude võimu poolt vangi 25+5.a. Hukkus Siberi vangilaagris.

Preester Serafim Uljanov(2.02.1906-8.10.1955) sündis Narvas. Peale II Maailmasõda astus Serafim vaimulikku seminari ja ta pühitseti diakoniks 22.02. ja 1.03.1953.a. preestriks. See oli tol ajal kangelastegu, sest preestripühitsusega kaasnesid KGB kius, pere ahistamine jm. Kui isa Serafim ootas kogudusse määramist, arreteeriti ta 20.03.1953.a. Kuressaares. Talle mõisteti 30.05.1953.a. ENSV Ülemkohtu otsusega §58-10 lg.2 põhjal (kodumaa reetmine ja nõukogudevastane propaganda) 25+5.a. ja ta saadeti Borovitši vanglasse Novgorodimaal. Laagris tehti vangidega muuhulgas ka inimkatseid ja ülimalt kurnatud isa Serafim saadeti pärast Stalini surmajärgset amnestiat koju surema. Ta uinuski teel koju Tallinnas ja puhkab Rahumäe kalmistul.

Pühad märtrid, paluge Jumalat meie eest!