Ida ja lääne kirik: rikkus erinevusest

Mul paluti rääkida jumalaotsingu seosest kultuuriga oikumeenilises perspektiivis. Ma püüangi seda järgnevalt teha ning räägin kõigepealt meie ajaloomõistmist liigendavatest arhetüüpidest ning oma jutu lõpetuseks katsun ma visandada ühist loovat tulevikku, mis on eeltingimus, ilma milleta me ei saa isegi mõelda kiriku ühtsuse taastamisele.

Selle jaoks tuginen ma vähemasti oma ettekande ajalugu puudutavas osas autorile, kes on minust asjatundlikum: see on Olivier Clément, minu õpetaja Pariisi Püha Sergiuse Teoloogilises Instituudis, täpsemalt öeldes tema teosele „Anakroonikad” (Anachroniques) ning esmajoones peatükile „Ida-Lääs: Kiriku kaks kopsu” (kirjastus DDB, Pariis 1990, lk 267-276).

Arhetüübid

Alustrajavaks arhetüübiks on muidugi Kristus, tema õpetus ja eeskuju. Jeesus teeb otsustava eristuse jumalariigi ja keisririigi vahel, millega ta loob ruumi vaimu- ja isikuvabadusele, vastandina kõikidele ajaloo sakraalsetele või totalitaarsetele ühiskondadele. Jumalariik ei ole sellest maailmast, teda ei saa rajada selle maailma vahenditega, võimu vägivallaga, Heroodese ja Pilaatuse meetoditega. Kuid salaja, sakramentaalselt, muudab ta inimeste südameid (või teistmoodi öeldes, mõtlemist), ta kaitseb ja viljastab maailma kui loomingut („Jumal armastas maailma niivõrd, et andis oma ainsa Poja”, öeldakse evangeeliumis). Jumalariik seab selle maailma küsimuse alla, õõnestab seda kui illusioonide, valede ja julmuse võrgustikku selle maailma vürsti riigina. Juba kümnes käsus – et päästa inimest eneseimetluse ja surmatungi küüsist – taunitakse korraga ebajumalakummardamist ning kõiki mõrva vorme, väljendusi ja avaldusi.

Kristuse Rist näitab, et tõeline võim tahab hoida teise teisesust, kuni sinnamaani välja, et laseb tal end ära tappa, pakkumaks talle ülestõusmist. Pantokraatori võim pole nagu selle maailma hirmuvalitsejate võim. See tähendab iseenda täielikku ohverdamist, see ohver annab inimestele elu ning paneb aluse nende vabadusele. Lihakssaanud Sõna „annab elu oma sõprade eest” ja palvetab oma timukate eest.

Kristuse võim väljendub seega diakooniana, teenimisena. Luuka evangeeliumis üteldakse: Jeesus aga ütles neile: „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse „heategijaiks”. Nõnda ei tohi olla teie keskel, vaid suurem teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib. Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.” (Lk 22:25-27).

Kirikuisad näevad kahe algpahe, ahnuse ja kõrkuse taga veel midagi varjatumat, mida nad nimetavad hirmuks, või täpsemini surmahirmuks. Kuid Kristuse püsiv võit surma üle peab meie hingepõhjas muutma hirmu usalduseks, ängistuse tänutundeks. Kui me avastame, et oleme Ülestõusnus üles tõusnud, siis pole meil enam vaja vaenlasi, kelle peale projitseerida oma varjukülge. Meil pole siis enam vaja patuoinaid. Siis me hakkame aru saama Kristuse üleskutsest armastada oma vaenlasi. Jeesus ütleb: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline” (Lk 6:36).

Kristuse suure valguse sees võib leida sellest tuletatud arhetüüpe. Esimene on märtri oma, kes pole nõus kummardama võimu ebajumalana, ent tunnistab võimu suhtelist legitiimsust. Ning märter ei tõsta mässu, ta võtab vastu surma kui karistuse oma sõnakuulmatuse eest. Kui võim on võim surma saata, siis märter on see, kes ei karda surma ning hoiab oma tunnistuse ja eneseohverdusega ajalugu avatuna ülestõusmisele. Õigeusu Kirikus on peaaegu katkematu rida usutunnistajaid ja märtreid: alguses paganlike, siis ketserlike keisrite all, hiljem osmanite valitsuse all ning seejärel suure kommunistliku tagakiusamise ajal.

Märterlus on munkluses interioriseeritud ning teine tuletatud arhetüüp ongi eestkostmine. Paljud tundmatud õiglased ja pühakud parandavad oma mõtete, pilkude, naeratuste ja võib-olla väga väikeste isetu headuse žestidega väsimatult olemasolu kangast, mida olematusejõud lõhki rebivad. Selliste ennastsalgavate inimeste – olgu nad mungad või mitte – läbipaistvus laseb Jumalal siseneda oma loodusse nõnda, nagu ta laseb ka armulauahõõgusel tõusta maailma pinnale. Ka antud juhul liigutakse evangeeliumist kultuuri poole avatud, helde pühadusega. Assisi Frantsiskus tekitas Cimabue ja Duccio, Radoneži Sergius tekitas Andrei Rubljovi ja Tarkovski…

Ning kõik võetakse kokku viimases arhetüübis, eshatoloogilises liikumises. Juba praegu on maailm Kristuse kaudu salamisi ümber muudetud: maailm on saanud põlevaks põõsaks, nagu ütles Maksimus Tunnistaja, mida katavad meie sõgeduse ja viha tuhk ja verine pori. Pühadus ning liturgia, ikoonid, igasugune rahustav ilu, igasugune eksistentsi süvendamine on juba eshatoloogilised ennetused, mis tungivad põleva põõsa leekide kombel läbi ajaloo lõhede.

Ambivalentsuse aeg

Ambivalents, nagu me teame, tekkis Constantinuse või pigem Theodosiuse ajal (just Theodosius I tegi IV sajandil kristlusest Rooma riigi ainsa ja kohustusliku religiooni). Kirik võttis siis rohkem kui aastatuhandeks ajaloo juhtimise enda peale. Selline uudne olukord võimaldas muidugi võimsat teoloogilist, liturgilist ja ikonograafilist loometööd, millest õigeusu Kirik elab veel tänapäevalgi. Bütsantsi vaimulik pärand on õigeusus kindlal kohal, kuid on ka tõsi, et Bütsantsis hoiti bipolaarset struktuuri, sünergiat, kus ühel poolusel on Kirik (täpsemini mitteklerikaliseerunud munklus, kes on kultuuri suhtes väga umbusklik) ning teisel poolel keiser, Augustusest ja Diocletianusest alguse saanud katkematu traditsiooni pärija. Ning koos keisriga säilis ka terve hulk puhtilmalikke väärtusi, mis hoidsid alal oma autonoomia. Laskumata üksikasjalikumatesse aruteludesse (ärgem unustagem, et Bütsants on nii Piibel kui ka Homeros), ütelgem lihtsalt, et ambivalents tuli ilmsiks kolme nähtusega, millest viimane on justkui hind, mida tuli kahe esimese eest maksta. Skemaatiliselt öeldes:

1) „Juba olnu” saab õigeusu Kirikus tähtsamaks kui „veel mitte”;

2) Vahemikus Konstantinoopoli langemisest 1453. aastal kuni selleni, mil Venemaal 1800. aasta paiku tekkis ehtõigeusu mõtlemine (mis kahjuks muutus suures osas illusoorseks pärast 1917. aasta revolutsiooni, kui võimud Kirikut traagilisel moel ära kasutasid), kipuvad kristlikud Idamaad olema see, mida ühiskonnauurijad traditsiooniliseks ühiskonnaks nimetavad;

3) Ignoreeritud või tagasi lükatud ajalugu võtab revanši, instrumentaliseerides õigeusu.

 

Kristus on alfa ja oomega, algus ja ots. Kuid meie vaimsuses, ja eeskätt munkluses, keskenduti eeskätt alfale. Mis puudutab rahvalikku õigeusu meelelaadi, siis nähakse seal enamasti ainult „juba olnu” auhiilgust, mis võngub meie liturgiateenistusel, ning ei jäeta peaaegu üldse kohta „veel mitte’le”. Seda on tunda meie stereotüüpsetes diakoonialitaaniates, kus ei arvestata konkreetse ajaloolise olukorraga, jumalarahva tihti traagilise ja kannatusterohke väljarändega. Meil on nii hea olla oma Kirikus, tema rahulikus ja soojas ilus, et me ei mõtlegi enam ajaloole, mis ukse taga pimeduses möllab. Niimoodi toimus õigeusu ja ajaloo lahkuminek, mis kestab siiamaani.

Kuid ajalugu võttis revanši ning instrumentaliseeris oma ideoloogiatega õigeusu. Kõige tuntum ja visam on olnud ja on praegugi rahvuslik messianism: kui Läänes, või vähemasti katoliikluses, püüdis Kirik valitseda riigi üle riigi enese vahenditega, siis Idas püüdis riik Kirikut allutada. Eriti XIX sajandil, sedamööda, kuidas Balkanimaad vabanesid osmanite võimu alt, sai iga uus riik oma autokefaalse kiriku. Selle arengu positiivne külg on vaieldamatu: kirik asus rahvast teenima, õnnistas tema kultuuri ja kaitses tarmukalt tema vabadust, kui sisse tungisid vallutajad. Kuid ei saa unustada ka negatiivset külge: õigeusku peetakse liigagi tihti pelgalt rahvuskultuuri üheks aspektiks; kirikuhierarhiast saab riigi haldusaparaadi osa.

Ühtlasi taandub religioosne kultuurilisele. Õigeusku samastatakse mingi rohkem või vähem idealiseeritud kultuuriga, mis tähendab, et kehva katehheesi ja puuduva isikliku usuteadvuse tingimustes langetakse lõpuks lämmatava ritualismi küüsi, mida võib veel praegugi näha paljudes kogudustes.

Kuid hoolimata kõikidest sellistest koormavatest asjaoludest, võib tähelepanelik ja armastav pilk märgata uskumatut sügavust valguse ja rahuga, Kristuse kohalolu ning seega jõudu, mis on valmis ülestõusmises puhkema. Mulle tundub, et pärast kommunismi kokkuvarisemist on nüüdne aeg soodne selleks, et luua uut tulevikku.

Mitmekesisuse rikkus

Olles oma kõnega nii kaugele jõudnud, tundub mulle vajalik uurida põhjalikumalt meie erinevaid teekondi, et teha meie Jumala kuulamise valmisolekust alus, millele rajada uut tulevikku Euroopa ühises kultuurilises ja kiriklikus ruumis.

Kõigepealt tuleb rääkida jagamatust Kirikust, kus olid koos Ida ja Lääs. Meie juured on ühtsustegurites, kirikuisade ja esimeste munkade tegevuses. Me avastame üha enam Kreeka ja Ladina kirikuisade sügavat ühtsust. Parim näide selle kohta on Lyoni Irenaeus, Galliasse siirdunud kreeklane, ta kirjutas alguses kreeka keeles, kuid jätkas ladina keeles. Idas sündinud munkluse viis Läände Johannes Cassianus. Lääne munkluse isa Benedictus kasutas suuri Ida munkluse eeskujusid, sedasama Cassianust ning Basiliust. Kuni tänase päevani annab benediktiini munklus tunnistust jagamatust Kirikust. Ning ei maksa unustada, et Amalfi benediktiinide klooster eksisteeris Athose mäel kuni XIII sajandini.

Kirikuisad ja mungad arendasid välja vaimuliku sümboolse teoloogia, mis on lahutamatu liturgiast ja müstikast; see teoloogia on põhiolemuselt ühesugune Idas ja Läänes, vähemasti kuni suurte tsistertslastest müstikuteni XII sajandil.

Ning jagamatu Kirik koondus vaistlikult osadusliku ning armulaudse kirikuõpetuse ümber, mille järgi kohalik kirik ilmutab tänu oma piiskopi apostoolsele tunnistusele täiel määral Una Sanca’t, kuivõrd ta on just nimelt osaduses kõikide teiste kohalike kirikutega.

Selles ühtsuses puhkeb õitsele mitmekesisus.

Ladina maailmas rõhutatakse rohkem Jumala ja inimese duaalsust, mis annab inimesele rohkem autonoomiat ja algatusvõimet. Kristus ilmutab meile Jumala olemisviisi ja inimese pojalikku kutsumust. Õige tee on Jeesuse jäljendamine. Eetika kehastab paratamatult müstikat.

Bütsantsi maailmas aga rõhutati pigem Jumala ja inimese ühtsust ning seega inimese ümbermuutmist Kristuses ja Kiriku salasustes Jumala tule ehk energiate kaudu. Kristuse Ihu on pideva nelipühi koht; lõimumine Kristusse, mis on Kristuse jäljendamise tagajärg, võimaldab inimesel hingata Vaimu. Eetika on kõigest üks etapp teel müstika poole. Ning müstika, mis teostub jumalikustumises, kätkeb kõigepealt looduse kontempleerimist Jumalas ehk asjades peituva Jumala auhiilguse kaemist. Jumala kohalolu pole ainult põhjuslik, vaid ka energeetiline.

Võiks ka ütelda, et Läänes rõhutatakse rohkem headust ja Idas ilu.

Idas on Kiriku sõltumatust viimases järgus kaitsnud mungad ning seal kaldub Kiriku ja keisririigi sümbioos (või sünergia) ajalugu seiskama. Ida ennetab ja kontempleerib, Lääs liigub ja tegutseb. Nad täiendavad teineteist.

Ning on ka palju ühiseid lõikepunkte. Mainigem vaid Rooma õiguse tähtsust Bütsantsis; Läänes keldi ja iiri müstikat, mis oli lähedane Ida karismaatilise raevukusega. Lääne ja Ida palverändurid voolasid kokku Jeruusalemma. Ladina ja Kreeka misjonärid ristisid mõlemad slaavlasi. Itaalia on jätkuvalt olnud kohtumispaik, eriti tänu Lõuna-Itaalia helleniseerumisele 1000. aasta paiku, Bütsantsi võimu kõrgajal. Itaalia sakraalkunst on Ravennast Roomani ning Cimabue suurte teosteni sügavas suguluses Bütsantsi kunstiga.

Jagamatu Kirik: see ajendas ilu ja vaimuliku tarkuse õitsengut, millest me saame toitu veel tänapäevalgi.

Kirikulõhe peegeldab kahe kultuuri kaugenemist, kelle jõuvahekorrad vahetusid. Teise aastatuhande hakul kujunes välja kaks selgelt eristuvat kultuuripiirkonda. Umbes aastal 1000 oli jäme ots Bütsantsi käes. Kuid pärast esimest ristisõda kaldub sõjanduslik ja majanduslik ülekaal Lääne poole; Bütsantsi Idamaad saavad Lääne esimese koloniaalekspansiooni tallermaaks. Ristisõdade ajal puutusid vägivaldselt kokku kahe erineva rahva kultuur, kaks suletud mõtteviisi, kus pisiasjadele omistati peaaegu maagilist tähendust ning kus ei suudetud teist mõtelda. Kaks kirikuõpetuslikku, teoloogilist ja kultuurilist tervikut kujunesid teineteisest eraldi, ning pärast ristisõdade vägivaldset kokkupuudet ka teineteise vastu.

Selles kontekstis muutus jagamatu kiriku mitmekesisus, mida küll elati läbi, kuid ei osatud mõelda, iseendast teadlikuks, ja lahusolu põlistati. Mõlemad osalised kaugenesid teisest üha enam, ning selle arengu krooniks oli Konstantinoopoli rüüstamine 1204. aastal.

XIV sajandil, mis oli nii Läänes kui ka Idas suur müstikutesajand, prooviti siiski teineteisele läheneda. Kuid allajäämine moslemitest türklastele pärsib kultuurilist loometegevust, Ferrara-Firenze ühinemiskontsiil (1438-1439) tuli liiga hilja: Bütsants langes peagi, Idamaad löövad ajaloost lahku, sest ajalugu hakkab tunduma pöördumatult vaenulik (ning kommunismi võidulepääs uuemal ajal kinnitas seda veel kord), samas kui Läänt lõhestasid eelreformatsioon ning rahvuslikud liikumised.

Kirikulõhe kiirendas läänekristluse lahknemist XVI sajandil. Kiriku tsentraliseerimine Rooma ümber ning ilmajäämine kirikukogulise kirikuõpetusega idamaisest vastukaalust tekitas rahvaste protesti (mis toitis Lutheri edu Saksamaal, anglikanismi ning Hollandi korraldamist kalvinismi vaimus…). Veel sügavamas mõttes ei suutnud idamaisest pneumatoloogiast äralõigatud Ladina kirik loovalt tegeleda terve rea pingetega, nii et need muutusid vastandumise aluseks: Pärimus ja pühakiri, prohvetlus ja sakrament, vabadus ja osadus…

Kirikulõhe andis suure panuse ka sellesse, et muutis Lääne otsinguteekonna (quête) üha rohkem ilmalikuks vallutusretkeks (conquête). Pärast Konstantinoopoli langemist emigreerusid Bütsantsi humanistid Läände. Kuid jumalike energiate teoloogia ja vaimsus vajus unustusse ning see jäi väljaspool kultuuri ja ajaloo näitelava idamunkade saladuseks. Teaduse ja tehnika areng toimus Läänes kas puhtalt ilmalikus perspektiivis, ilma vähimagi vaimuliku eesmärgita, või koguni antikristlikus sihis, kujutades inimest titaanina, milline traditsioon püsis edasi marksismis. Reformatsioonis soositi ja moraliseeriti uusaja võidukäiku, kuid läks kaotsi igasugune aine pneumatiseerimise perspektiiv. Vastureformatsioon õhutas imetlusväärset barokiloomingut: kuid see on ülistamine, mitte ümbermuutmine ning sellele tegi lõpu avastus, et ruum on lõpmatu ning taevas tühi.

Idas muutus kultuur kirikulõhe tõttu üha steriilsemaks, justkui kivistus väljaspool ajalugu ning suur kirikuisade ja Bütsantsi traditsioon vajus osaliselt unustusse. Samal ajal kui Kagu-Euroopas valitses osmanite ülemvõim, lämmatati Venemaal XVI sajandi alguses ümbermuudetud renessansi viimane järellainetus. Liikudes ajaliselt lähemale, suurtest slavofiilsetest mõtlejatest kuni Dostojevskini ja XX sajandi alguse religioossete mõtlejateni, kujunes Venemaal välja kristlik eliit, kes oli võimeline omaks võtma läänemaist modernsust, kaotamata oma rahva kultuurilist eripära ning õigeusu spetsiifikat. Kuid ka siin oleks olnud vaja rohkem aega, et tõeliselt oikumeeniline renessanss oleks saanud süveneda ja vilja kanda. Õigeusklikud ühiskonnad muutusid vähehaaval traditsioonilisteks, traditsionalistlikeks, sakraalseteks, ritualistlikeks. Ühiskondadeks, kus põhimure oli saavutada ühetaolisus ning kus teist omaks ei võetud. Erinevalt Läänest ei toimunud Idas kirikulõhed reformide, vaid ainult vastureformide kaudu: XVII sajandi Vene vanausulistest kuni XX sajandi Kreeka ja teiste maade „vana kalendri järgijateni”. Nii et Idas on ajalugu eitatud.

Võtmaks kokku seda lühikest ajaloolist kõrvalepõiget, võime nentida, et sajandite jooksul on kujunenud välja kolm konfessiooni ja kaks Euroopat.

Lääne-Euroopa, mis kasvas välja Roomast ja reformatsioonist, tegi uusajal maailma ajalugu. Just nimelt tema jagatus aitaski kaasa tema dünaamilisusele: reformatsioon Rooma vastu, antiklerikalism klerikalismi vastu, inimõigused Jumala õiguste vastu. Vähehaaval kujunes välja heterogeenne, avatud kultuur, mida kandis dialoogi, hüpoteesi ja sallivuse eetika, kuid mis oli ambivalentsetes suhetes ülejäänud maailmaga: ta hävitas teisi kultuure, võttes samas üle nende pärandit; ning jõudes lõpuks vaimse eituse kaudu välja kõikvõimalike nihilismivormideni.

Idapoolne Euroopa, mis kasvas välja kristlikust kreekakeelsest kultuurist, oli pikka aega ajaloos passiivne. Ta hakkas ajaloos aktiivselt kaasa rääkima ainult selle hinnaga, et kaotas, moonutas või kompromiteeris oma hinge, st absolutiseeris läänemaiseid mõisteid, samas kui puudus humanistlik kontekst. Sellest kasvas välja natsionalismi jumaldamine, kaldudes religioossesse rahvuslusse ja sotsialismi, millest sai totalitaarne messianism.

Nende kahe Euroopa vahel hõõgus vaikiv vaen, mis kajastub hästi uniaatlike kirikute draamas: nende rajamisest (riigipoolse vägivallaga ja kultuurse üleolekuga õigeusu vastu) kuni nende kõrvaldamiseni Teise maailmasõja eelõhtul (riigipoolse vägivallaga ja totalitaarse inkvisitsiooniga, katoliikluse vastu).

Kuid hoolimata nendest lõhedest pole Euroopa, kristlik Euroopa lakanud olemast.

Sageli unustatakse ära, et just õigeusumaad olid puhvriks Aasia sissetungijatele, eeskätt kõrbete ja steppide Aasiast: Bütsants peatas araablased ja pidas väga kaua kinni türklasi (hiljem, 1595. aastal tegi seda Rumeenia valitseja kuningas Mihhail Vapper), Venemaa pidurdas mongoleid.

Sageli unustatakse ära, et kristlikud juured on kogu aeg toitnud seda pealtnäha lõhenenud Euroopat: märkigem näiteks Kreeka kirikuisade mõju anglikanismile ja XVII sajandi Prantsuse vaimsusele; Pascali ja Saksa romantikute mõju XIX ja XX sajandi Vene religioossetele mõtlejatele.

Küsimus ongi just katoliikluse ja õigeusu lähenemises. Ainult see lähenemine võimaldaks katoliiklusel ilma salasusetaju kaotamata võtta omaks reformatsiooni positiivsed taotlused. Ning see lähenemine võimaldaks õigeusul ühtlasi toime tulla kivistunud „vastureformidega”.

Luua tulevikku

Võib juba praegu välja tuua, mida head kumbki osaline teisele annaks.

Õigeusu poolelt: pidevus kirikuisadega ja seega vältimatu ühtsuse tunnetamine liturgia, teoloogia ja müstika vahel. Kirik kui armulauakogudus, kui usu ja armastuse vaba osadus. Kristlus kui ülestõusmise ja ümbermuutmise vägi Kiriku salasuste kaudu, kogu inimkonnale ja kosmosele. Püha Vaim kui elu elust, ilu ilust, Kristuse üha uuenev võit surma, põrgu, nihilismi üle. Inimese ülesanne osaleda kolmainsuslikus eksistentsis, absoluutses ühtsuses ja absoluutses paljususes. Tunnetus mõistuse ja südame ühendamise kaudu. Jumalike energiate kosmiline laienemine.

Katoliikluse ja reformatsiooni poolelt: elav, kriitiline ja arukas kontakt pühakirjaga. Elavalt tunnetatud Kristuse kannatus, ristipiin ja suur reede; ning alandlikkuse, usalduse ja eneseohverduse tee, mis on hädavajalik, et saada jumalikustumise armu osaliseks. Koputamine kristlaste eetilisele ja kultuurilisele vastutustundele. Rooma poolt alal hoitud Kiriku üleüldisus, tema ulatumine teispoole kultuure ja rahvusi. Ning ka pärast vastupidiseid liialdusi aegamisi tekkinud tasakaal, kus ühel pool on kiriku sõltumatus riigist ning teisel pool üleüldise Kiriku aktiivne solidaarsus ohustatud kohaliku kiriku suhtes.

Teisisõnu, me peame üheskoos andma oma tunnistust seal, kuhu Jumal on meid asetanud, otse keset modernsust, pidades dialoogi teadlaste, kunstnike ning kõigi ilmalikustunud ühiskonna loojavaimudega; kusjuures see ühiskond on hakanud üha enam austama isikut, loodust, vajadust sisse seada ülemaailmne majanduslik ja õiguslik kord. Me ei saa enam piirduda sellega, et masinlikult korrata kirikuisasid: nemad pidasid kristluse valitsemist üleüldiseks ja lõplikuks. Meie elame tänapäeval kosmoses, mis üha paisub. See õhutab meid uurima looduses ja inimhinges senitundmatuid süvikuid; me oleme kuulnud islamist, Indiast, Hiinast, mustast Aafrikast, Ameerika sünteesidest ja kontrastidest. Meie ees seisavad tänapäeva bioloogia ohtlikud ja meeliköitvad võimalused. See tähendab, et me peame kehastama kirikuisade inspiratsiooni ning Püha Vaimu väge radikaalselt uues kontekstis. Nagu Berdjajev geniaalselt ütles, et eetika algab Jumala küsimusega: „Kain, mida sa oled teinud oma vennale?” ning lõpeb küsimusega: „Aabel, mida sa oled teinud oma venna Kainiga?”

Kõik see innustab meid arendama osadusestruktuure Kristuse ühtses Kirikus ja Kiriku algatusel võib-olla ka ühiskonnas tervikuna.

Tänapäeva ühiskonna üks põhiline alustala on pluralistlik demokraatia, mille põhiväärtus on inimisikust lugupidamine. See ei toimu sugugi teadmatuses heast ja kurjast, nagu paljud kardavad, sest evangeelne revolutsioon õpetas meile, et tõeline hüve on isiku salasus ja isikute osadus.

Hoolimata oma mõnedest nõrkustest on demokraatia üha rohkemate endise idabloki ja kolmanda maailma maade lootus ja taotlus.

Jätta unarusse Kiriku elu ja ülesehituse selline põhiline nõue, tähendab ühtedele tupikut ja teistele getostumist. Demokraatiateema on üleskutse, mille Kirik peab vastu võtma ühtaegu avatud ja kriitilise vaimuga. Eeskätt meie, õigeusklikud, olgem enda vastu ausad: meie kirikuõpetuse tuumaks on osadus, kuid õigeusu ühiskonnakorraldus on tihti oligarhlik. Kuidas sellest üle saada? Me peame uuesti läbi mõtlema kogu oma kirikliku ülesande nii piiskopkondade kui ka koguduste tasandil ning parandama naiste ja ilmikute positsiooni Kristuse Kirikus, hüljates igasuguse klerikalismi.

Samuti peame kõik kristlased üheskoos võtma seisukoha poliitika suhtes ning tunnistama ühtaegu nii selle vajalikkust kui ka suhtelisust. Riigi ülesanne pole muuta ühiskond paradiisiks, vaid ära hoida selle muutumine põrguks. Võimust mõtlemine tähendab seega korraga võimu piiramist ja vahel ka selle inspireerimist. See tähendab taaselustada vältimatut pinget ühiskonnakehandi eri koostisosade vahel, mida oleks asjatu ignoreerida, ning evangeelset arusaama võimust kui teenimisest, ehk teoloogiliselt öeldes diakooniast. Praegune taotlus leida eetika, mis näitaks poliitika piire ning osutaks talle suunda, nõuab rohkem kui kunagi varem meie usu tunnistust ja jõudu. Kõrvuti munkliku askeesiga, mis ei tohiks olla irdumine ajaloost väljapoole, vaid peaks olema ajaloo haputaigen, ning selle askeesi valguses tuleks välja töötada loova teo askees, et anda mõte elu, rahu, õigluse ja ilu loomisele; ning tuleks anda mõte mehe ja naise armastuse väele, kosmose hingetorkivale hiilgusele!

Kokkuvõtteks ütlen, et sajandite vältel on kristlikud ühiskonnad üldiselt rõhutanud jumalikku inimliku kahjuks. Uusaega on aga märkinud inimese mäss jumaliku vastu. Kui Jumal ilmutas ennast täielikult inimesele Kristuses, siis tänapäeval peab sellele vastama asjaolu et inimene ilmutaks ennast Jumalale Pühas Vaimus. Nagu ütleb Sergei Bulgakov: Ajalugu pole tühi koridor, mis tuleb läbida võimalikult kiiresti, et sellest maailmast pääseda, vaid see lähtub Kristusest ja tema lihakssaamisest ning ta on ja jääb olema tema Teise Tulemise aktiivne ettevalmistamine.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit