Petai/Pettai Theodor Karp/Kaarli p- EAÕK märter-pühak
Theodor Petai/Pettai – EAÕK märter-pühak, eesti õigeusu köster-kooliõpetaja, samuti Eesti Kaitseliidu malevapealik ja koolijuhataja. Ta sündis 19.01.1890 Varstus Võrumaal taluperemees Kaarli/Karp Pettai peres, õppis Mõniste-Ritsiku kihelkonnakoolis 1899-1900, Kaika kihelkonnakoolis 1900-1902, lõpetas Tsooru ministeeriumikooli 1905, 1912 sooritas ta köstri (salmilaulja) eksami. Theodor Petai oli eesti pedagoog, Vastse-Roosa algkooli juhataja, abikaasa Anna oli õpetaja.
Theodor Petai oli tegev köster-kooliõpetajana Malupi /Malupe apostlik-õigeusu koguduses ja kihelkonnakoolis (Lätis) 1912, Mõniste-Ritsiku Ristija Johannese koguduses 1912-1918, koorijuhina Mõniste-Ritsiku Ristija Johannese koguduses 1916-1941 vangistamiseni.
Theodor Petai (varem Pettai) sündis 19.01.1890 Võrumaal Vana-Roosa vallas Varstu külas taluperemehe Kaarli Pettai ja tema naise Anna viielapselises peres. Kooliõpingud Riia vaimulikus seminaris tuli katkestada perekondlikel põhjustel. Theodor sooritas köstri (salmilaulja) eksami 1912. Õppis pedagoogilistel kursustel ja omandas algkooliõpetaja kutse 1919, hiljem täiendavalt Võru Õpetajate Seminari juures 1923.
Abiellus 15.06.1919 Anna Veidinguga. Vanemate surma järel võttis Theodor (keda omaksed hellitavalt hüüdsid Tepti) pere vanima lapsena kasvatada oma nooremaid vendi-õdesid aastatel 1918-1919.
Theodor Petai oli Mõniste-Ritsiku kirikuametis – köster-kooliõpetaja kohaliku preestri alluvuses, kirikukoori juht, hiljem ka Varstu koguduse revisjonikomisjoni liige, Vastse-Roosa Algkooli juhataja Võrumaal, aktiivne seltsitegelane, kohaliku haridusühingu ja raamatukogu asutaja, ilmaliku koori juht, orkestri ja näiteringi juhataja. Oli tegev kohalikus tuletõrjeühingus, majandusühistus ja ühispangas, koolitöö kõrvalt kohaliku postiagentuuri juhataja. Kaitseliidu liige alates 1919, Varstu malevkonna pealik alates 1934, kohalike noorkotkaste juht. Temasse suhtusid kohalikud heatahtlikult, sai inimestega hästi läbi, oli vallas lugupeetud ja austatud inimene – teda tunti vaid heast küljest. Oli mitmete autasude omanik, Kaitseliidu Valgeristi ja Kotkaristi 5. klassi teenetemärgi kavaler. Theodor Petai aitas kaasa, et Eesti-Läti piiri omaaegsel määramisel jäi Vastse-Roosa vald Eesti alale.
Toetudes 06.06.1941 „kogutud materjalidele“ anti KGB poolt korraldus arreteerida Theodor Petai, põhjuseks „nõukogudevastane agitatsioon“ ja vaba Eesti ehk endise korra kiitmine. Arreteeriti Theodor Petai 14.06.1941. Tema pere küüditati samal päeval. Naine Anna suri Siberis, tütardel õnnestus Eestisse tagasi tulla. Sõja puhkedes saadeti Theodor Petai Sverdlovski oblastisse KGB vanglasse kui „sotsiaalselt kahjulik ja ohtlik element“. 12.03.1942, peale pikki piinavaid ülekuulamisi ja alandamisi, esitati Theodor Petaile süüdistus VNFSV Kriminaalkoodeksi § 58-10 lg.1 ja 58-13 põhjal ja määrati kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine koos isikliku vara konfiskeerimisega.
Theodor Petai näitel võib öelda, et suure kahtlusega tuleb suhtuda represseeritute surmakuupäevadesse KGB toimikutes. Toimikus on kolm mahalaskmise kuupäeva: 20.04., 26.05. ja 8.06.1942. Lisaks on toimikus dokumentide hulgas paber, kus on kirjutatud, et Theodor Petai õele on 10.05.1958 suuliselt teatatud, et Theodor Petai surmaotsus muudeti 10-aastaseks vangilaagri karistuseks ja ta suri seal 24.04.1944 infarkti ?!.
28.05.1971 kinnitatud KGB lühikokkuvõttes Theodor Petai kohta on aga märgitud, et ta on Sosva surmalaagris 8/2561 maha lastud 20.04.1942 52aasta vanusena.
Tema ja abikaasa Anna kenotaaf asub pere hauaplatsil Ritsiku kalmistul.
P.S. Imekombel pääses Theodor esimesest represseerimisest Vabadussõja ajal 1919, kui punased ta koos preester Paul Koloniga kinni võtsid. Nad mõisteti punaste tribunali poolt Marienburgis (Alūksnes) surma, aga öösel enne hukkamist päästis neid pealetungiv Soome „Põhja Poegade“ rügement. Pääsemine toimus viimasel hetkel, sest vangid olid juba hauagi omale valmis kaevanud.
Anna Petai (neiuna Veiding) sündis 13.04.1889 Mõniste vallas. Töötas koduõpetajana Saksamaal ja hiljem Venemaal Tšitas. Tagasi Eestisse tuli ta I Maailmasõja puhkedes. Sünnipäraselt ristiti Anna Hargla luteri koguduses, õigeusku salviti ta siis, kui ta abiellus Theodor Petaiga. Preester Paul(us) Kolon laulatas nad 15.06.1919 Mõniste-Ritsiku kirikus. Neile sündisid lapsed Maret 12.03.1932, poeg Artur 11.04.1921 – 21.02.1922, tütar Helvi 30.06.1923, üks poeg sündis surnuna 3.10.1925.
Anna (hellitavalt kutsuti teda Anni) Petai oli kooliõpetaja ja aitas meest ka igapäevatöös nii nagu abikaasale kohane. 1929 oli ta Naiskodukaitse Vastse-Roosa jaoskonna asutaja ja juhatuse liige.
14.06.1941, kui abikaasa Theodor Petai arreteeriti ja saadeti vanglasse, küüditati Anna Petai koos tütarde -17 aastase Helvi ja 9 aastase Maretiga loomavagunis Siberisse Tomski oblasti Baktšari rajooni Andarma kolhoosi Bogatõrjovka külla. Küüditamiskohta jõudis pere alles augustis. Teadmatus abikaasa ja isa saatusest oli tol ajal üks piinavamaid asju ning pere jaoks kõige kurnavam. Lootus kohtuda oma lähedastega aga jäi kuni lõpuni. Kui Petai naispere 1941 saabus Andarma kolhoosi, siis kehtestati neile maksud, mis pidid olema tasutud 01.01.1942. Tol ajal oli tööjõuline vaid 18 aastane Helvi, kes ei suutnud aga seda maksu koos alaealise õe Maretiga tasuda. Nii võttis kolhoos Petai perelt kõik, mida võtta andis – isegi seljas olevad riided. Elu eest tuli võidelda, suure näljaga söödi isegi rohtu. Kui suur oli ema mure arreteeritud mehe ja laste ülalpidamise pärast, teab vaid Jumal üksi… Õnneks oskasid väljasaadetud eestlased mitmesugust käsitööd ja nii said nad teenida natukenegi, et mitte nälga surra. Represseeritute elutingimused osutusid sageli nii viletsateks, et normaalne toimetulek oli välistatud. Poliitilistele represseeritutele öeldi pahatihti, et neile pole ellujäämist ette nähtud. Võimud keelasid küüditatutel ka sõja lõppedes koju naasmise, jää hakkas sulama alles Stalini surma järel 1953. Rasked eluolud ja karmid läbielamised kurnasid Anna tervise. Tütar Helvi kirjutab oma õele Maretile, kes pääses alaealisena pärast sõda kodumaale tagasi, ema surmast: „Ta vaeseke tundis, et surm on möödapääsematu (pulss lõi vaevu-vaevu), aga ta ei avaldanud ennast, ei tahtnud mind ehmatada. “Need on surmavalud, armsad inimesed! Andke andeks, kui olen olnud teile halb. Kui näed veel kord papat ja Maretit, ütle nendele, et andestan kõik, mis on halba olnud meie vahel. Ja räägi omastele, kui kord neid näed, kuidas suren.” Aimasin, et emakene elab viimaseid tunde – ta silmad olid enneolematu läikega ning pulss lõi vaevu-vaevu – olgugi, et polnud näinud veel kordagi inimese eluküünla kustumist. Istusin ta voodi ees põrandal (kus magasime enne kahekesi, seina ääres) ja palusin Jumalat, et ta kergendaks emakese vaeva. Umbes 10 minutit enne surma kaotas emakene teadvuse: ei kuulnud ega vastanud midagi, silmad klaasistunud, kostsid ainult üksikud hingetõmbed ning viimaks lakkas seegi. Ema oli surnud…“
Anna Petai uinus 23.02.1948. 58 aastasena. Matmine toimus 24.02. hilja õhtul. „Matmise päev oli ilm ilus, vagane, ainult 45 kraadi pakane“, kirjutab Helvi õele.
- Õigeusu kirikutes (kogudustes) teeninud vaimulike nimekiri” Tallinn, 1975, koostaja preester August Kaljukosk
- Eesti õigeusk X-XXI saj- entsüklopeediline teatmik-koostaja Vladimir Iljaševitš, Tallinn, 2014 (vene keeles)
- Eestimaa üheteistkümne uusmärtri elulood EAÕK Pärnu ja Saare piiskopkond, 2013, koostaja üpr Andreas Põld
- David Papp “Eesti Apostliku õigeusu vaimulikud – Biograafiline leksikon (16.-20.saj)- EAA. 5410.1. 247-249
- www.geni.com
- Meie kirik -Dokument
- tema kohta Wikipedias
