Tallinna Issanda Muutmise peakirik

TALLINNA ISSANDA MUUTMISE KOGUDUS

Kui Püha Miikaeli kloostrikirik 1716 õigeusu Püha Feodor Stratilati kirikuks muudeti, piirduti esialgu rahapuuduse tõttu ainult õigeusu liturgiast tulenevate interjöörimuudatustega kolonel Mihhail Moltšanovi juhatusel. 1725–1726 parandas Moltšanov veidi kiriku põrandat ja aknaid ning valmistas kirikuruumi ette uue ikonostaasi ülesseadmiseks. Moltšanovi käsul likvideeriti orelirõdu koos oreliga, kiriku lõunapoolses osas altari vastas loodi kooriruum ja seinte äärde paigaldati pingid. Ikonostaas ise valmis juba 1719 kuulsa meistri Ivan Zarudnõi käe all. 1732 pühitseti kirik ümber Issanda Muutmise kirikuks ja anti üle Tallinna õigeusklikest linnakodanikele. Vene sõjaväe jaoks ehitati aga kaks uut kirikut: Jumalaema Sünni ja Püha Feodor Stratilati kirik. „Issandamuutmise” mõiste kannab siin kolmekordset sisu. Esimene tähendus on muidugi teoloogiline, „Issanda muutmisele” toetuv. Teiseks said sellise nime Venemaa poolt vallutatud aladel mitmed uued kirikud, sest vene keeles tähendab sõna preobraženie ka „muutust”, „ümberkehastumist”, mis tähendas ka vallutatud maades toimunud muutusi. Ning kolmandaks põhjuseks on Peeter I lemmikpolgu ja Moskva lähedal asuva Preobraženie küla nimi; sealt algasid tsaari sõjamängud ja ettevalmistus „suurriigi” tõusuks ja seal loodigi samanimeline polk.

Kiriku ümberehitamiseni jõuti alles 1776. Tõenäoliselt kõrgendati kiriku edelanurgas asuv trepikäigu müüristik barokk-kiivriga torniks, millega asendati endine haritorn. Oletatakse, et tollal sai kirik ka barokse kelpkatuse, mis püsis XIX sajandi esimese veerandini. Samal ajal likvideeriti ka kalmistu kiriku ümber ja hilisematest matustest sinna ei ole midagi teada. Ilmselt suudeti kirik 1770-ndail üsna korralikult remontida – hoone püsis veel pool sajandit barokse katuse ja graatsilise tornikiivriga gooti stiilis ehitisena. Eksterjööri muudeti alles 1820-ndatel, kui keiser Nikolai I ümberehituseks raha annetas. Kirik oli tollal suhteliselt lagunenud ja varisemisohtlik. Keiser Nikolai I sekkus ise asjasse ja andis korralduse kirik parandada „kiiresti ja vastupidavalt”. 1827 telliti Peterburi Arhitektuuriakadeemia professorilt Avraam Melnikovilt Issanda Muutmise kiriku sise- ja välisilme klassitsistlikuks ümberehitamise projekt. Tallinnas juhendas ehitustöid kubermanguarhitekt Johannes Daniel Bantelmann. Nii sai kirik järgmise kolme aastaga oma praeguse kuju. Melnikov ja Bantelmann ehitasid ümber hoone ülaosa, lammutasid vana kivikatuse ja varustasid uue katuse püstpalkidest kupliga, mis kaeti raudplekiga. Remonditi ka vana barokse vormiga kellatornikiivrit, mille varasem kellukesekujuline alaosa asendati mõneti saledama paisutusega – see on ka tänini säilinud. Samuti ehitati uus kahekordne puupõrand, mis tõsteti algsest 142 cm võrra kõrgemale. Kiriku altariosa tõsteti samuti ning selle ja pikihoone vahele ehitati kolmeastmeline trepp. Kirikuhoone kütmiseks paigaldati sinna glasuur-kahhelahjud: üks altaris, teine põhjapoolse seina ääres kahe akna vahel, kolmas ja neljas läänepoolse seina ääres, kus me neid tänapäevalgi näha võime. Aknaid tehti kaks korda suuremaks, muudeti klassitsistlikeks ja aknalauad tõsteti kõrgemale. Tõenäoliselt murti põhjaseina, uksest kõrgemale veel üks aken. Ümber lasti kujundada ka kiriku lõunapoolne osa: see tehti avaramaks ja ehitati ette lihtne, võiduvärava laadne lahtine eeskoda. Vaatamata kõigile remonditöödele on kiriku ruumivorm ja seda moodustavad seinad, piilarid ja võlvid säilinud algusaegadest tänini. Kahtlemata on tegemist Tallinna vanimate hulka kuuluvate võlvidega.

Samal ajal muudeti ka kiriku sisekujundust: kiriku lagi kaunistati Peterburi maalikunstniku Mihhail Širjaevi poolt liimvärvidega sinises värvigammas. 1828 võeti ka ikonostaas lahti ning viidi puhastamisele ja uuesti kuldamisele. Oluliselt muudeti ka kandekonstruktsioonide välisilmet: nimelt kujundati kaks läänepoolset 12-tahulist piilarit klassitsistlike puitpaneelidega ümber 4-tahuliseks ja varustati need barokkstiilis kapiteelidega pilastritega. Kiriku põranda all on need piilarid siiski säilitanud oma 12-tahulise kuju. Kui sisetööd lõppesid, pühitseti kirik uuesti 1830 detsembris.

Kloostrikiriku algne põrand koosnes kunagi arvukatest hauaplaatidest. Veel eelmise sajandi keskpaigas oletati, et need on jäänud XIX sajandil kõrgemaks tõstetud põranda alla, kaetuna liiva- ja prahikihiga. Hilisemad uuringud on aga näidanud, et algne põrand ei ole tõenäoliselt üldse säilinud. Hauaplaadid võisid olla eemaldatud 1857, kui remonditi pehastunud põrandat ja ehitati välja põrandaalune ventilatsioonisüsteem. Samal ajal raiuti kiriku nelja jala paksustest seintest läbi mõned tuulutusavad ning rajati altarikamina korsten, mille tulemusel vähenes kirikus õhuniiskus. Kamin ehitati altari põhjapoolse seina äärde ning seda kasutati suitsuti süütamiseks. 1870 võeti lampaadides kasutusele petrooleum ja küünaldena steariinküünlad, mis mõlemad tekitasid palju tahma, seetõttu tuli siseremonti nüüd sagedamini teha. 1895 värviti uue kirikuvanema I. T. Hanini eestvedamisel seest tumenenud kiriku seinad jälle üle. Annetustega kogutud raha eest maaliti remondi ajal kiriku võlvialustele kilpkaartele ja nende alustele seintele kunstnik Vladimir Makovski originaalkavandite järgi umbes kolmemeetrised pühakute kujutised ja kirjutati „Usutunnistuse sõnad”, „et seinad räägiksid”. Monumentaalmaalide autoreiks on kohalik kunstnik ja gümnaasiumi joonistusõpetaja Theodor Albert Sprengel ning tema õpilane Gutmann. Seinamaalid on säilinud tänini.

Vene kogudusest eesti koguduseks

Kui 1901 valmis Toompeal Püha Aleksander Nevski katedraal, läks senine võrdlemisi jõukas venelaste kogudus sinna üle, võttes Issanda Muutmise kirikust kaasa ka suurema osa vallasvarast. Asemele kolis aga kõrvalasuvast väikesest Püha Vladimiri kirikust seal XIX sajandil kujunenud tunduvalt vaesem eesti õigeusu kogudus. Seda koguduste vahetust markeerib ka kirikuaia väraval olev aastaarv 1901 ja tähekombinatsioon „IM” ehk Issanda Muutmine. Teatavasti vajas Issanda Muutmise kirik uut remonti juba 1910. Maalrid olevat keeldunud katust uuesti värvimast, sest katuseplekk olnud täiesti läbi roostetanud. Kuid õige pea puhkes Esimene maailmasõda, mille ajal remondile enam ei mõeldud. Senini on selguseta, millal hoone lõpuks katuse sai.

Kiriku keskele paigutati 1919 Tartus enamlaste poolt mõrvatud Eesti õigeusu kiriku juhi ja püha märterpiiskopi Platoni haud, mida tänini kaunistab 1921 skulptor Amandus Adamsoni valmistatud ja pärast tema surma 1931 kirikusse paigaldatud kivisarkofaag. Tõenäoliselt oli see ainus kirikusse matmine XX sajandi Eestis. 1923 sai Eesti Apostlik-Õigeususu Kirik ametlikult autonoomia tunnustuse Konstantinoopoli Patriarhaadilt. 1931 pandi Tallinna Issanda Muutmise kiriku ette ka pronksist piiskop Platoni büst, mille Amandus Adamson valmistas juba 1920. Platoni büst sai kannatada 1944 pommitamise ajal ja on veel praegugi täis pommikildude auke. Teadaolevalt toimus kiriku tugevasti pehastunud ja paljudes kohtades märgatavalt vajunud põranda põhjapoolse osa remont 1955 augustist oktoobrini. Osa vanast põrandast lammutati ja vanad talad vahetati uute vastu välja. 1960-ndatel vahetati kirikus välja ka aknad. 1989 värviti kiriku lagi ja põrand. 1997–1998 avati arheoloogiliste väljakaevamiste ajal kloostri sisehoovis asunud kalmistul üle 50 nunnamatuse. Lahkunud olid maetud kloostrihoovis kolmes kihis. 1999 möödus 750 aastat tsistertslaste ordu Tallinna Püha Miikaeli nunnakloostri rajamisest. Selle aastapäeva tähistamiseks tekkis kloostri ajalugu pikka aega uurinud Sulev Mäeväljal mõte nunnapõrmud väärikalt ümber matta Tallinna Issanda Muutmise Peakirikusse. Ümbermatmispaigaks valiti koht kiriku põhjaseina ääres, mille sümboolsus seisnes selles, et seal asus kunagi nunnadeväär, kus nunnad tavaliselt missa ajal viibisid. Nii sängitatigi 1999 septembris nunnade säilmed kiriku põhjaseina äärde. Hauakambrit markeerib kiriku põrandale paigutatud katteplaat.

Tallinna Issanda Muutmise peakirik

Väljaanded-pood

Jalus

Kiirviited